Riik ei peaks sekkuma plaanimajanduslikus stiilis sektoritesse, kus turg niigi toimib. Lähiminevikust näeme, et tulemus võib olla efektiivsusest kaugel, kirjutab Scandium Kinnisvara tegevjuht Maido Lüiste.
Eesti ehitusmaht püüab kõigi aegade rekordit. Buumiaja ehitusindeksi maksimum on statistikaameti viimase raporti kohaselt peaaegu saavutatud. Juba aasta tagasi hoiatasid ehitusettevõtjad, et turg on kuum ja ehitajaid on keeruline leida. Raskustest hoolimata ehitati teises kvartalis 28% rohkem hooneid kui aasta varem. See on tohutu kasv, eriti turul, mis oli juba varem väga aktiivne. Särisevas olukorras on riik otsustanud õli tulle valada ja asuda ka ise ehitama – suures mahus üürimaju.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi elamumajanduse valdkonna juhi Regina Michaelise sõnul soovitakse selle meetmega turutõrgetega piirkondadesse meelitada kvalifitseeritud tööjõudu, näiteks õpetajaid. Viimane on mõistetav. Samas ei ole mõistetav, et ka Tallinn ja Tartu loetakse turutõrkega piirkondadeks, kus ei ole piisavalt kvaliteetseid kortereid.
Eelmisel aastal said Eestis kasutusloa kokku 322 1-toalist ja 1638 2-toalist korterit. 1501 neist korteritest ehk ¾ asus Tallinnas või Tartus. Täna Tallinnas ringi liikudes näeb kraanasid igas ilmakaares ning uusi projekte avalikustatakse iganädalaselt. Miks kulutab riik maksumaksja raha ja sekkub niigi hästi, võib-olla liigagi hästi, toimivasse sektorisse?
Maksumaksja maksab riigi üürimajad kinni kahe- kui mitte kolmekordselt. Esiteks riigi otseinvesteeringuna rajatavatesse hoonetesse – osa rahast tuleb ettevõtjalt, osa riigilt.
Teiseks läbi kasvavate ehitushindade. Ehitusturul valitseb suur tööjõupuudus, palgad rallivad ja töötajaid ostetakse aina ühest firmast teise. Riigi üürimajade projekt võimendab olukorda veelgi, sest ka nende majade jaoks on tarvis häid ehitajaid, pädevaid objekti- ja projektijuhte. Tulemuseks on jätkuv kinnisvara hinnatõus, mistõttu peavad paljud noored pered edasi lükkama esimese kodu soetamise või võtma suurema kodulaenu kui oleks mõistlik või näiteks vaid aasta tagasi vajalik olnud.
Riik ei peaks sekkuma plaanimajanduslikus stiilis sektoritesse, kus turg niigi toimib. Lähiminevikust näeme, et tulemus võib olla efektiivsusest kaugel. Täna on kinnisvaraturul palju professionaalseid kinnisvaraarendajaid, kes suudavad turgu lugeda ja nõudlusele adekvaatse kiiruseaga reageerida. Riigiametnike aja ja riigi ressursid võiks riik suunata selle asemel valdkondadesse, mida erasektor ei kata ja kus turg puudub või on puudulik – näiteks rajama lasteadu, parandama lagunevaid teid ja tagama riigi julgeoleku. Majade ehitamisega saab erasektor ise ilusti hakkama.
