Riigikohus lahendas kohtuasjas nr 3-2-1-118-14 vaidlust küsimuses, kas üürileandja peab hüvitama üürnikule üüritud ruumide parendamise ja muutmisega seotud kulutused olukorras, kus parenduste tegemiseks puudus üürnikul üürileandja kirjalik kooskõlastus ja nõusolek. Samas üürileandja esindaja oli parendustöödest teadlik ja andis juhiseid konkreetsete remondilahenduste osas.
Riigikohus selgitas, et hüvitamiskohustuse puhul tuleb esmalt vaadata, kelle huvides parendustöid tehti, seega esmalt, mis laadi need parendused on ja seejärel hinnata, kas tehtud parendused on mingilgi määral olnud kasulikud ka üürileandjale. Samuti tuleb vaadata parenduste kasutusiga. Seega sõltub parendamise eest hüvitise nõude esitamine ka üürilepingu tähtajast (kõnealusel juhul oli üürileping sõlmitud 15. aastaks).
Kui selgub, et parendustest sai kasu ka üürileandja, on parenduste hüvitamist võimalik nõuda ka lepinguväliselt käsundita asjaajamise sätete alusel ning lisaks alusetu rikastumise sätete alusel, sest sellisel juhul ei oma tähtsust, kas üürileandja andis parendusteks nõusoleku või mitte.
Antud asjas selgitas Riigikohus lisaks VÕS § 306 lõiget 4, mis sätestab, et kui üürileandja saab üürilepingu kehtivusajal teada, et üürniku poolt ruumi toodud asjad ei kuulu üürnikule, ja ei ütle üürilepingut esimesel võimalusel üles, lõpeb pandiõigus neile asjadele. Riigikohus märkis, et sellest sättest ei tulene üürileandjale iseseisvat ülesütlemisõigust ning selle sätte eesmärk on välistada üürileandja pandiõigus siis, kui üürileandja jätab mingi ülesütlemisvõimaluse kasutamata, mitte aga see, et üürileandja ei võiks anda üürnikule rikkumise lõpetamiseks veidi pikemat tähtaega.
Pille Pettai
Vandeadvokaat, partner
Glikman Alvin & Partnerid
| Artikli allikas Advokaadibüroo Glikman, Alvin & Partnerid |
 |
