Käsiraamatu “Korter üürile – närvesööv hobi või rikkuse allikas?” autor ja üürikoolituse lektor Tõnu Toompark annab nõu üüriäri teemadel.
Tavapäraselt üürileandjad loomi ei armasta, vähemalt üürileantavas korteris mitte.
Koduloomad võivad kehva hooldamise puhul jätta ruumidesse spetsiifilise lõhna, samuti võivad nad mööblit lõhkuda. Omaette probleem on see, kui üks üürnik peab näiteks koera, kuid järgmisel üürnikul on koerakarvade vastane allergia.
Professionaalse üürileandja jaoks on võtmeküsimus rahas ja tasuvuses. Kui üürnik korteri sisustuse täiendava amortiseerumise riski ja hilisema täieliku puhastuse kinni maksab, siis justkui ei tohiks olla majanduslike probleeme loomapidamise aktsepteerimisega.
Probleem tekib aga kahjude puhul nende hinnastamisega, kui kassiomanik oma karvakera küünejälgi millekski ei pea, kuid üürileandja kurja inimesena nahkdiivanit täiesti rikutuks hindab.
Seetõttu tasub taolist emotsionaalsete vaidluste vältimiseks loomapidajaid pigem vältida.
Kui aga üürileandja leiab, et ta aktsepteerib üürniku loomapidamist, siis tasub üürilepingusse selgelt sisse kirjutada, et üürnik vastutab tema kodulooma töö tagajärgede eest.
Vastutus on üürnikul olemas niigi, kuid lisapunkti eesmärk on üürniku moraalselt pisut distsiplineerida.
Teine, mis üürileandja erilise hoolega peab läbi viima on vara üleandmise akti vormistamine. Üleantava vara kvaliteet ja kulum tuleb erilise täpsusega fikseerida, et hilisemats võimalikes vaidlustes trumbid enda käes hoida.
Loe rohkem praktilisi nõuandeid, kuidas eluruumide üüriäris edukas olla käsiraamatust “Korter üürile – närvesööv hobi või rikkuse allikas?“, mille autorid on kinnisvaraanalüütik Tõnu Toompark ja jurist Evi Hindpere. Või tule üürikoolitusele.
