Käsiraamatu “Korter üürile – närvesööv hobi või rikkuse allikas?” autor ja üürikoolituse lektor Tõnu Toompark annab nõu üüriäri teemadel.
Tähtajalise ja tähtajatu üürilepingu puhul väga olulist majanduslikku vahet ei ole, miks ühte peaks kindlasti teisele eelistama.
Valiku juures võiks üürileandja pigem lähtuda siin üürniku soovist.
Üürileandja huvi peaks olema võimalikult pikk ja katkematu üürileping, mis tagab üüri rahavoo. See võimaldab hoida vakantsuse madala ja teenida maksimaalse üüritulu ning vältida olukorda, kus omanik peab tasuma kõrvalkulusid.
Tasub aga jälgida, et tähtajatust lepingust, mille kestvuseks üürileandja salamisi eeldab aastat või pikemat perioodi, ei kujuneks tegelikkuses kuuekuulised üürilepingud.
Lühemad lepingud tekitavad paratamatult vakantsuse, mis äriplaani tasuvusele halvasti mõjub. Meeles tasub pidada, et vakantsuseperioodil peab kõrvalkulud (kommunaalkulud) katma üürileandja ise. Ja kui vakantsus satub jaanuari-veebruari peale, siis on küttekulud ebameeldivalt kõrged.
Üürileandja võiks uue üürniku puhul kaaluda tähtajalise lepingu sõlmimist üheks aastaks. Kui selle aja jooksul selgub, et üürnik on hea maksedistsipliiniga korralik inimene, siis võib lasta tähtajalisel lepingul automaatselt tähtajatuks muutuda.
NB! Välismaalasega ei tohi sõlmida pikemat üürilepingut, kui on tema elamisloa tähtaeg! Riik võib karistada üürileandjat, kes majutab ebaseaduslikult Eestis viibivat inimest rahatrahviga.
Loe rohkem praktilisi nõuandeid, kuidas eluruumide üüriäris edukas olla käsiraamatust “Korter üürile – närvesööv hobi või rikkuse allikas?“, mille autorid on kinnisvaraanalüütik Tõnu Toompark ja jurist Evi Hindpere. Või tule üürikoolitusele.
