Käsiraamatu “Korter üürile – närvesööv hobi või rikkuse allikas?” autor ja Kinnisvarakool OÜ üürikoolituse lektor Tõnu Toompark annab nõu üüriäri teemadel.
Sageli kirjutavad üürileandjad üürilepingusse sisse leppetrahve eluruumis suitsetamise, üürimaksetega hilinemise või muude rikkumiste eest. Enamasti on leppetrahvid suunatud juhtumitele, mil üürnik üürilepingut rikub.
Võlaõigusseadus ütleb aga selgesõnaliselt: kokkulepe, millega eluruumi üürnikku kohustatakse lepingu rikkumise korral tasuma leppetrahvi, on tühine.
Seega on leppetrahvi üürnikult nõudmine õigustühine, vaatamata sellele, et üürnik on lepingu allkirjastanud ja sellega justkui leppetrahvi olemasolule nõusoleku andnud. Üürniku leppetrahviga nõustumine ei muuda seda seaduslikuks, sest seadus keelab üürniku vastu rakendatava leppetrahvi.
Lepingusse kirjutatud leppetrahvid või ülikõrged viivised võivad ehk siiski üürniku distsiplineerida õigeaegselt üürimakseid tasuma.
Üürileandjal ei ole kohust või üürivaidluskomisjoni mõtet leppetrahvide üürnikult väljanõudmisega tülitada, sest seadus määrab leppetrahvide tühisuse selgesõnaliselt.
Kui üürilepingus on leppetrahv, mida lepingu rikkumise puhul peab tasuma üürileandja, siis selline kokkulepe on lubatud. St kui üürileandja rikub üürilepingut ja üürilepingus on rikkumise puhuks kokku lepitud leppetrahv, siis on üürileandjal kohustus leppetrahvi maksta.
Loe rohkem praktilisi nõuandeid, kuidas eluruumide üüriäris edukas olla käsiraamatust “Korter üürile – närvesööv hobi või rikkuse allikas?“, mille autorid on kinnisvaraanalüütik Tõnu Toompark ja jurist Evi Hindpere või tule Kinnisvarakool OÜ koolitusele.
