Eile potsatas minu meilboksi konkureeriva kinnisvarabüroo reklaam, mis lubab tasuta maaklerteenust. „Põnev!“ mõtlesin ning erinevalt tavapärasest spämmist laadisin selle alla, et viia end kurssi kinnisvaraturu viimaste suundumustega.
Selgus, et konkurendid pole siiski tasuta tööle hakanud, vaid tutvustavad võimalust, kuidas teenuse eest maksmine jätta kellegi teise kanda. Väga eestlaslik, ent kas ka tõhus? Tunnustatud kinnisvarafirmade vahel valitseb vaikiv kokkulepe, et kui ühe tehingu korraldamisel osalevad kahe erineva büroo maaklerid, siis jagatakse töötegijate vahel viisakalt müüja poolt makstavat maakleritasu.
Sellise süsteemini on jõutud aastatepikkuse koostöövõimaluste otsimise tulemusena. Kõige rohkem võidavad sellest kliendid, sest maaklerid on avatumad infovahetusele ning ei suru kiivalt vaid oma portfellis olevat objekti. Käesoleva mõttearenduse ajendiks olnud reklaam aga ärgitab: „Kas läheksid kohtusse endapoolset kaitsjat omamata võ loodaksid teise poole advokaadi peale? EI! Miks Sa teeksid siis seda elu ühe suurima ja olulisema ostu puhul?“
Väga hea küsimus! Kas sa tõesti läheksid kohtusse advokaadiga, kellele sa esindamise eest teenustasu ei maksa ning nõustud naeratades ettepanekuga, et sinu advokaadile maksab hoopis vaidluse vastaspool? Lahe mõte! Huvitav, mis selle kohtuasja lõpptulemus oleks?
„Saad niipalju kui maksad!“ kehtib kinnisvaraturul samavõrd kui igal pool mujalgi. Tõeliselt häid kinnisvaratehinguid teevad tõeliselt head kinnisvaramaaklerid. Nad võtavad ette vaid niipalju tööd, kui korralikult ära teha suudavad, ja seetõttu on hea maakleriteenus piiratud ressurss. Nagu gurmeeõhtusöök, mis tuleb ette broneerida ning mille eest saadud (bistroo lõunaga võrreldes suurele) arvele jätad alati rõõmsal meelel jootraha ja saadad kokale tervitused.
Sellel aastal on nii mõnigi meedias kajastust leidnud tehing toonud välja ostjate vajaduse pädeva abilise (loe: kutselise maakleri) kaasamiseks. Kuigi Domus Kinnisvara ja teiste tunnustatud kinnisvarabüroode maaklerid on oma töös võimalikult objektiivsed, on nende esmaseks kohuseks siiski esindada lepingulise kliendi huve.
Maakleril on seadusega sisuliselt keelatud teenida kahte isandat. Kinnisvara müüjad üldjuhul mõistavad (nii mõnigi kord pärast ise katsetamisest tüdinemist) proffessionaalse kinnisvaraspetsialisti abi vajadust. Ostjad aga, kes on täpselt sellesama (keeruka) tehingu teises otsas, ei ole endale maakleri vajadust ja võimalusi teadvustanud.
Nõustun 100%, et ostjatel on maakleri kaasamisest palju võita ja soovitan seda teha. Aga ….. „Saad niipalju kui maksad“, „Ma ei ole nii rikas, et osta odavaid asju!“, „Tasuta lõunaid pole olemas!“, Kui palju maksab “tasuta” tegelikult?”. Kas midagi jäi nimetamata?
Artikli allikas on Domus Kinnisvara blogi. |
 |
