Eesti majanduse käekäik lõppeval aastal tekitab kahetisi tundeid. Kuigi numbrite põhjal näib 2018. aasta pea sama edukas kui oli eelmine, siis on samavõrra optimistlike toonide säilitamine selles rääkides raske.
Majandus kasvab endiselt hästi
Nüüd, kus 2019. aastast lahutab meid vaid 10 päeva, on paras aeg joon alla tõmmata sellele, mis toimus Eesti majanduses 2018. aastal. Võrreldes möödunud aastaga on kokkuvõtte ja järelduste tegemine aga hulga maad raskem. Kui eelmisel aastal sai sarnase loo pealkirjastada kui „Hea aasta majanduses“, siis praeguse ärevuse foonil tunduks taolise tõdemuseni jõudmine soovmõtlemisena. Teisalt – kui vaadata peamiseid majandusnäitajaid, pole pilt ju kuigivõrd muutnud.
Võtame majanduskasvu. Kuigi Statistikaameti hinnang selle kiirusele kipub ajas muutuma, siis vähemasti eelmise aasta lõpul uskusime, et Eesti majandus kasvas 2017. aastal veidi üle 4% (hiljem selgus, et veelgi kiiremini). 2018. aasta kolme kvartali põhjal on SKP kasv sellele vaid pisut alla jäänud, suurenedes mullu sama ajaga võrreldes 3,8% jagu. Tööhõive poolest 15-74-aastase elanikkonna seas oli Eesti eelmise aasta lõpus oma 68,7%ga Euroopa Liidu riikide edetabelis esikohal, selle aasta kolmanda kvartali seisuga ületab meid napilt vaid Rootsi. Väga kiire palgakasv on hoogu veelgi juurde saanud, tõustes 6,8%lt 7,2%ni. Keskmine brutopalk ületab tänavu 1300 euro taseme, mis tänu maksuvaba miinimumi tõusule jätab töötajale kätte pea 1100 eurot – see on suur summa. Ka mediaanpalk, millest pooled teenivad vähem ja pooled rohkem, ületab tänavu 1000 euro piiri. Suur sissetulekute tõus võimaldab inimestel aina enam säästa, mistõttu kasvab eraisikute pangakontodel seisev summa ligi 10% tempos – kiiremini kui mullu. Miks siis muretseda?
Samad numbrid, teised toonid
Sest lähemal vaatlusel, ei ole pilt sama ilus. SKP statistikat vaadates, saame küll kiidelda majanduskasvuga, mis on üks Euroopa kõige kiirematest. Kui aga vaadata, millised sektorid sellesse panustasid, selgub, et 30% lisandväärtuse kasvust on tulnud puhtalt ehitussektorist. Võrdluseks – 2007. aastal oli ehituse osakaal majanduskasvus vaid 10%. Kui lisada ka teised ehitusest mõjutatud sektorid, võib liialdamata öelda, et tänavuaastasest majanduskasvust on ehitus- ja kinnisvaraturg andnud praktiliselt poole. Ilma nendeta, oleks majanduskasv piirdunud kõigest umbes 2%ga. Seejuures ei peitu probleem mitte niivõrd ehitussektori kiires kasvus, kui teiste tegevusalade nõrkuses. Mõne üksiku erandiga, on tänavu lisandväärtuse kasv olnud enamustes sektorites vägagi tagasihoidlik.
Kiire palgakasvu teine pool on olnud jätkuv surve ettevõtete kasumlikkusele. Samal ajal kui palgatulu osatähtsus sisemajanduse kogutoodangus on tõusnud, on ettevõtete kasumite osakaal selles jätkanud langust. Võrreldes teiste Balti riikidega, läheb Eestis majanduses loodud lisandväärtusest palju suurem osa töötajatele. Kui inimlikult võiks selle üle rõõmustada, siis tagajärjena viib madal kasumlikkus siit peagi nii mõnegi ettevõtte. Kas neile leidub piisavalt asemikke? Eesti on endiselt väga sõltuv ekspordist, kuid meie konkurentsivõime näib olevat tõsiselt kannatanud. Kuigi impordinõudlus meie peamiste kaubanduspartnerite juures on endiselt hea, on püsihindades mõõdetuna Eesti kaubaeksport suurenenud vaid 0,9%.
Ebakindel maailm
Ilmselt kõige olulisem põhjus, miks 2018. aastat võetakse kokku palju vaoshoitumal toonil on aga olukord väljaspool Eesti piire. Seejuures ei ole sarnaselt Eestile muutunud niivõrd globaalne majandusolukord, kui majandusosaliste hinnang sellele. Donald Trump on endiselt konfliktne ja ettearvamatu; Suurbritannias valitseb segadus ja teadmatus tuleviku osas; Hiina majandus orienteerub ümber ekspordilt sisetarbimisel põhinevale majandusmudelile. Taoliseid näiteid võiks tuua veelgi. Eelmisel aastal haukusid need koerad täpselt sama kurjal toonil, kuid karavan läks edasi. 2018. aasta lõpul vaatab see killavoor aga hirmunud silmadega ringi, otsides suunda, kuhu poole jooksu pista. Majandusindikaatoritest väljendub see suure languse läbi teinud kindlustundenäitajates, kuid eelkõige ehk börsidel toimuvas. Võrreldes varasemate tippudega on peamised börsiindeksid kukkunud koguni 15-30%.
Hirmul võivad olla suured silmad
Kõigele vaatamata, võivad tänased hirmud olla üle paisutatud. Ühendriikides on tuntud ütlus, mille kohaselt on aktsiaturud ennustanud viimasest viiest majanduslangusest ette üheksat. Seega – võib sama hästi juhtuda, et olukord uuel aastal stabiliseerub ja elu läheb edasi nagu ennevanasti. Globaalne tööturg on täna üks aegade kõige tugevamatest ja kui meedia väsib majanduskriisist kirjutamisest, leidub vähe põhjuseid, mis sunniks inimesi tarbimisel ettevaatlikkusele. Lõpetuseks – maailmamajanduse käekäigus jääb Eestile vaid pealtvaataja roll, kuid oma konkurentsivõimega saame tegeleda vaid ise.
