Koroonakriis on Eestis väldanud kõigest kaks nädalat, kuid juba täna näeme ettevõtteid ja inimesi, kes on sattunud tõsistesse majandusraskustesse. On hea, et riik on suutnud kärmelt reageerida ning välja toonud meetmed olukorra leevendamiseks. Valitud suund on õige. Me peame aitama inimestel ja ettevõtetel raske aeg üle elada, et olukorra normaliseerudes saaks majandus võimalikult ruttu jalad alla.
Vajadus töötasu hüvitada võib venida pikemaks kui kaks kuud
Kõige suuremat edu võib ennustada Töötukassa töötasu hüvitisele. Eestis on suur hulk ettevõtteid, kus majanduspiirangute tõttu sai töö otsa sisuliselt päevapealt. Eeldades, et normaalne ühiskonnakorraldus peagi siiski taastub, oleks töötajate koondamine aga vale, sest mõne aja pärast on töökäsi uuesti tarvis. Praeguses majandusolukorras lepiksid töötajad ilmselt ka ajutise palgata puhkusega, kuid see paneks nad väga raskesse majanduslikku olukorda. Riigipoolne töötasu hüvitamine lubab „üleliigsetel“ töötajatel vähemalt lühiajaliselt hakkama saada.
Omaette küsimus on, kas 2 kuud ja 250 miljonit on piisav. Juba täna võiks anda märku, et seda ollakse valmis ka pikendama. Näiteks turismisektori puhul on täna väga raske näha nõudluse taastumist suvel või sügisel. Isegi juhul, kui viirusepuhang taandub, jääb range kontroll inimeste liikumisele pidama pikemaks, sest riigid ei taha riskida viiruse naasmisega.
Tugevad ettevõtted saavad maksepuhkust ka ilma riikliku garantiita
Kredex’i laenugarantii ja käibevahendite laen tõenäoliselt nii kiiresti populaarsust ei võida. Eeskujuliku maksekäitumisega ettevõtete jaoks ei ole ajutise maksepuhkuse saamine raske ka tavatingimustel. Küll võib garantii vajalikuks osutuda juhul, kui majanduspiirangud ja sellest sündiv maksejõuetus jääb ettevõtteid saatma pikemaks ajaks. Sellisel juhul tekib aga juba ka ettevõtte tasandil mõttekoht, kas on mõistlik teadmata tulevikuperspektiiviga võlgasid koguda või tuleks hoopis pillid kotti panna ja alustada kunagi uues paremas maailmas puhtalt lehelt.
Veel suurem võlakoorem ei ole jätkusuutlik lahendus majanduse taastamiseks
Kui lühiajalises plaanis on riigi valitud meetmed õiged ja peaksid aitama suuremaid majanduskahjusid vältida, siis majandusanalüütikute jaoks on põnevam just pikaajaline vaade – kuidas Eesti ja Euroopa laiemalt sellest kriisist väljub.
Hetkeseisuga on kriisist väljumise „suur plaan“ loobuda erinevatest riigirahandusele tehtavates piirangutest ja toetada majandust riigieelarvest tulevate suurte toetuste abil. Et riikidel selliseid reserve kuskilt võtta ei ole, emiteeritakse selleks uusi võlakirju, mida aitab negatiivse intressimääraga kokku osta keskpank. Majanduse pikemaajalise taastumise jaoks on juba niigi kõrge võlakoormuse edasine tõstmine aga halb. Kui Itaalia väljub sellest kriisist 200% võlakoormusega SKPst praeguse 140% asemel, siis võime kindel olla, et erilisest majanduskasvust ei saa seal juttu olla ka järgmisel kümnendil.
Oodates „helikopteriraha“
Seetõttu on tõsiseltvõetav võimalus, et kui eelmise kriisiga sai teoks negatiivne intressmäär, siis seekord jõuame järgmise majandusulmani – „helikopteriraha“. Selle mõiste all peetakse silmas olukorda, kus rahasüst tuleb mitte täiendava laenamise arvelt, vaid otse keskpanga poolt „trükitud“ uuest rahast. Iseasi, milline saab olema täpne juriidiline ja bürokraatlik korraldus ja kaua võtab aega sellise kokkuleppe saavutamine.
Eesti jaoks ei ole muidugi ka dramaatiline, kui helikopteriraha ei saabu. Meie riigivõlg osakaaluna SKPst on 10 korda madalam, kui euroalal keskmiselt. Sisuliselt on meil võimekus toetada majandust kümnete miljardite ulatuses. Tundub mõistlik teha ära ettevalmistused, et hakata turult jaopärast raha juurde laenama, kuid jätta lootust ka võimalusele, et keskpanga „helikopter“ seda meile tagasimaksekohustuseta külvama hakkab.
Elu ei ole ainult majandus, kuid majanduseta pole ka elu
Kõigepealt tuleb muidugi loota haiguspuhangu ja majanduspiirangute lõpule. Nii kohutav, kui see ka ei tundu, siis võib ühel hetkel muutuda majandus tähtsamaks kui elud. Me võime ju ajutiselt raha juurde trükkida ja seda üksteisele jagada, aga lõpuks on raha vaid vahend. Tegeliku heaolu ja eeldus elu jätkumiseks planeedil Maa sünnib sellest, et inimesed toodavad kaupasid ja teenuseid ja vahetavad neid üksteisega. Kui ainsana jäävad tööle arstid ja leivaküpsetajad ning ülejäänud kivi alla varjuvad, siis lõpuks tekib küsimus, kellel neid „muidusööjaid“ tarvis on.
