Tulevase võimaliku koalitsiooni poolt võimukokkuleppesse pandud II pensionisambast raha väljavõtmise võimalus on radikaalne muudatus Eesti pensionisüsteemis.
Muudatus paneb proovile inimeste julguse võtta enda õlgadele vastutus oma tuleviku heaolu eest ning kontrollib inimeste finantskirjaoskust ja võimet mõelda rahaasjadest pikemalt kui jooksva kuu või kahe lõikes.
Eesti säästjate kaks külge
Eesti majapidamiste finantsseis tervikuna on viimase kümne aasta jooksul paranenud märkimisväärselt. Kui 2008. aasta lõpus – eelmise finantskriisi hakul – oli Eesti majapidamistel hoiuseid 3,6 miljardi euro väärtuses, siis tänaseks on hoiuste maht kerkinud 7,6 miljardi euroni. Suhtena SKPsse oli hoiuste osakaal 2008. aastal 21,8%, täna aga 29%. Euroopa mastaabis on eestlased olnud viimastel aastatel samuti usinad säästjad. Viimasel kolmel aastal on Eesti keskmine säästumäär (mis sisaldab ka II ja III pensionsammast) olnud ca 11% aastas, ületades Euroopa Liidu keskmist. Võrdluseks Lätil on olnud säästumäär samal perioodil 3,4% ning Leedul -0,31%.
Kui aga vaadata Eesti numbrite taha, ei ole pilt enam niivõrd roosiline. Rohkem kui pooltel SEB eraisikutest klientidel on sääste pangakontodel vähem kui ühe kuu Eesti keskmise palga ulatuses ning kolmveerandil klientidest vähem kui 3 kuu Eesti keskmise palga ulatuses. Seega võib kaudselt ka väita, et kuigi eestlaste säästumäärad ja kogunenud hoiuste maht on viimastel aastatel paranenud, ei ole suurel osal eestlastest säästmisharjumust ühel või teisel põhjusel tekkinud.
Ungari – hea võimalus õppida?
Eesti võimalikule suurele pensionireformile ehk kõige lähedasema kogemuse on viimasena läbi teinud Ungari ja Poola. Enne 2010. aastat oli Ungari pensionisüsteem samuti 3 sambaline nagu Eestis – Esimene sammas riiklik, teine sammas kohustuslik ning kolmas sammas vabatahtlik. 2010. aastal aga otsustas Ungari valitsus riigi finantsseisu parandamise eesmärgil riigistada teise ja kolmanda samba ning ühendada esimese sambaga. Tõsi, Ungari samm on mõne kraadi võrra järsem kui praegu Eestis välja pakutu, kuid efekt eraisiku tasandil on võrreldav. Nii Eesti kui Ungari reformi tulemusel on eraisikutel suurem vastutus oma pensionipõlve rahaliste võimaluste kujundamisel.
Rahvusvaheline pensioni- ja kindlustusvarade haldaja Aeogon Group on alatest 2012. aastast viinud läbi uurimuse teemal inimeste valmisolek pensioniks, küsitledes igas uurimisaluses riigis 1000 inimest. Uuritakse nii inimeste teadlikkust, finantskirjaoskust kui ka säästmisharjumusi. Iga-aastaselt on olnud üheks uuringuriigiks ka Ungari, mis võimaldab vaadelda aegreana inimeste hoiakute ja säästuharjumuste muutust alates perioodist, mil pensionireformi oli värskelt toimunud.
Aegoni poolt välja töötatud pensioniks valmisoleku koondindeksi (ARRI) järgi on küsitletud ungarlaste valmisolek perioodil 2012-2018 kasvanud 4,8 punktilt 5,13 punkti peale (maksimaalne punktisumma on 10) ehk valmisolek on paranenud ligi 7%. Samal perioodil on aga kõigi uuritud riikide keskmine punktisumma kasvanud 5,3 punktilt 5,95 punktile ehk 12%. Seega on pensioniks valmisolek kasvanud Ungaris aeglasemalt kui teistes uuritud riikides, mis on võttes arvesse Ungaris toimunud pensionireformi, kus tuleviku pensionipõlve heaolul on suurem rõhk indiviidil, pigem üllatuslik. Vaadeldes lähemalt esitatud küsimusi, on näha, et ungarlaste arusaam isiklikust vastutusest pensionipõlve heaolu eest on tõusnud kiiremini kui mujal. Samuti peavad ungarlased oma finantsikirjaoskust paremaks, kui teiste riikide elanikud. Küll aga on uuringus mõtlemapanevaid tulemusi säästmisharjumuste ja planeerimise koha pealt, mis on läbivad ka teistes riikides. Ligi pooltel inimestest puudub konkreetne plaan pensionipõlveks. Lisaks arvavad pooled inimesed, et nad ei säästa hetkel piisavalt. 31% ungarlastest säästavad järjepidevalt, 20% inimestest säästavad aeg-ajalt, kuid ülejäänud ei säästa üldse. Samuti ei ole 43% inimestest paika pandud strateegiat, kuidas oma sääste hallata. Kõik need numbrid on aastate jooksul paranenud inimeste suurema teadlikkuse suunas nii Ungaris kui teistes riikides. Kui aga võtta eelnenud numbrid kokku, siis julgen pakkuda, et enamus küsitletutest, kes ühe või teise küsimuse põhjal on kesisema valmisolekuga pensionipõlveks, kattuvad. See tähendab, et ligi pool elanikkonnast 1) ei oma plaani pensioniks; 2) ei planeeri oma säästude haldamist või investeerimist ning 3) ei säästa üldse või säästavad episoodiliselt.
Kas me oleme valmis?
Kui säästmisharjumusi puudutavate küsimuste tulemused on sarnased kõigis riikides, miks me peaksime eeldama, et Eestis on teisiti? Kas Eesti inimesed on valmis hakkama säästma raha, kui raha on võimalik kanda investeerimiskontole ja sealt vägagi lihtsalt kasutada igapäevaste kulutuste osana? Vihjeid, et seis Eestis on sarnane, on mitmeid: Sajad tuhanded inimesed on suutnud senini säästa paremal juhul paar tuhat eurot; ainult 35 000 väärtpaberikontot Tallinna börsil; kolmanda samba madal aktiivsus. Säästmisharjumuse tekitamine on väga keeruline samm, mis nõuab pidevat enesedistsipliini, tean seda ka omast käest. Kas neil, kes soovivad investeerida iseseisvalt teisest pensionisambast vabanenud raha, tekib nüüd selleks parem võimalus? Kindlasti on valikuvabadus on suurem kui varem. Aga kuidas hakata investeerima olukorras, kus 6% keskmisest brutopalgast on 87 eurot kuus ning minimaalsed tehingutasud globaalsele börsile investeerides on vähemalt 11 eurot? See tähendab, et simuleerides sarnast igakuist investeerimist nagu toimub hetkel läbi II pensionisamba, oleks tehingutasud 12,5%. Kas on selgeks tehtud investeerimise põhitõed nagu liitintress, riski ja tootluse pöördvõrdeline seos ning hajutamise olulisus ja eelised?
Kindlasti on tegu väga ulatusliku eksperimendiga, mille tulemust pikas perspektiivis on võimatu ennustada. Kuid tõsiasi on see, et kui raha täna ära kulutatakse, on vähem, millele tulevikus toetuda. Mitte ühegi süsteemiga ei saa tuleviku pension täielikult asendada inimese palka. Kui kohustuslikust II sambast välja võetavat raha ei rakendata samal eesmärgil nagu praegu ehk tulevikuks raha säästmise ja investeerimise eesmärgil, ei saa me ka loota, et meie tulevaste pensionäride elujärg oleks parem praegusest suhtena keskmisesse palgatöölisse või ligilähedane idüllina näiva Skandinaavia või Saksa pensionäride eluga.
