Eesti majanduse viimaste aastate üheks oluliseks probleemiks on peetud investeeringute vähesust. Kiirema ja kestlikuma majanduskasvu saavutamiseks on investeeringud vajalikud, kuid masinate ja hoonete asemel peaksid need ehk senisest enam keskenduma varadele, mille väärtust eurodes on raskem mõõta.
Miks on investeeringute vähesus majanduse jaoks probleem?
Üks viimaste aegade majandusaruteludes palju tähelepanu pälvinud teema on investeeringud, õigemini nende nappus. Viimane negatiivne uudis selles vallas oli Statistikaameti teadaanne, et selle aasta II kvartalis kahanesid mittefinantsettevõtete investeeringud põhivarasse pea viiendiku võrra. Tuleb küll tunnistada, et väikeses riigis kipub suurte põhivara¬investeeringute tegemine olema aastate lõikes küllalt heitlik ja ka nende üle järje pidamine on statistikute jaoks osutunud üsna keeruliseks ülesandeks. Seega võime tagantjärele teada saada, et olukord ei olnudki niivõrd hull – äsja muudeti märkimisväärselt näiteks 2016. aasta numbreid. Samas viitavad ka muud indikaatorid, sealhulgas ettevõtete laenamisaktiivsus, et uusi investeeringuid võetakse ette napilt.
Miks üldse investeeringute mahu pärast muretseda? Eelkõige seetõttu, et kasinad investeeringud tähendavad aeglasemat majanduskasvu. Et majandus (ja meie heaolu) kasvaks, peame pidevalt rohkem teenima. Üks võimalus selle saavutamiseks on teha lihtsalt rohkem tööd – makromajanduslikus vaates tähendab see tavaliselt uute töötajate lisandumist tööturule. Eesti viimaste aastate majanduskasvu on suuresti vedanud just hõive kasv. Selle tulemusena on Eesti tööhõivemäär tõusnud aga Euroopa Liidu üheks kõige kõrgemaks, mistõttu saab selle edasine kasv olema tagasihoidlik. Et inimtööjõudu napib, siis peame suurema hulga tööd enda eest laskma ära teha masinatel. Olemasoleva tootmisvõimsuse rakendatus on ajaloolises plaanis aga üsna kõrge, mistõttu vajaksime justkui rohkem masinaid – investeeringuid. Majanduse kasvatamiseks jääb ka kolmas viis – teha tööd olemasoleva tööjõu ja kapitali abil senisest nutikamalt või kallimalt. Praktilise näite varal toota ehk alumiiniumist järelkärude asemel haagiselamuid, mida õnnestuks hoopis kallima hinnasildiga maha müüa. Kahjuks pole meil ka selles vallas ette näidata just hiilgavaid tulemusi. Tootlikkus hõivatu kohta on viimastel aastatel kasvanud napi 1-2% võrra. Lisaks võivad investeeringud vajalikud olla ka „nutikama“ töö tegemiseks, sest vana sisseseadega ei pruugi kallimate toodete valmistamine olla võimalik.
Uue majanduse investeeringuid on keerulisem mõõta
Ühest põhjust, miks ettevõtete ind teha investeeringuid ei ole endine, on raske leida. Maailma kontekstis on suure küsimusena tõstatatud põhivarainvesteeringute tähtsus uues majandusmudelis. Nimelt on investeeringutena oluliselt lihtsam mõõta kulutusi füüsilistele varadele – masinatele, hoonetele jms. Intellektuaalsete varade, sealhulgas teadus- ja arendustegevusinvesteeringute mõõtmisel ja statistikasse kaasamisel on tehtud edusamme, kuid see valdkond jääb endiselt keeruliseks ja on seetõttu alahinnatud. Paljud tänapäevase ettevõtluse jaoks olulised kulud ei kajastu ametlikus statistikas investeeringuna aga üldsegi, kuid sellealane debatt jätkub. Kas näiteks disaineri palkamine või töötajate koolitamine on investeering või jooksev kulu? Samas on taolistesse „pehmesse“ väärtustesse nagu disain või bränd investeerimine ettevõtte edu seisukohalt ehk isegi palju olulisem kui konkreetne tootmisliin või -hoone.
Immateriaalsete varade tähtsusest kaasaegses majanduses räägib eelmisel aastal ilmavalgust näinud raamat „Kapitalism ilma kapitalita“, autoriks kaks briti majandus¬teadlast Jonathan Haskel ja Stian Westlake. Nende teadustööl põhinev raamat räägib sellest, kuidas alates 2000ndate algusest on edukad ettevõtted hakanud rohkem raha kulutama mittemõõdetavatele varadele kui traditsiooniste füüsiliste „investeeringute“ tegemiseks. Autorite hinnangul on just see lubanud tänastel tehnoloogiagigantidel kasvada niivõrd kiiresti. Seejuures peavad nad taolise raskesti mõõdetava majanduse kasvu üheks peamiseks põhjuseks mitmete kaasaegsetele majandusprobleemidele. Näitena võib tuua nende selgituse arenenud riikides süvenevale ebavõrdsusele, mis nende hinnangul peegeldab peamiselt „uue“ ja „vana“ majanduse vaheliste ettevõtete ebavõrdsust, kellest ühed on võimelised looma nii töötajatele kui omanikele palju kõrgemaid sissetulekuid.
Kuivõrd on Eesti ettevõtete väheste investeeringute põhjuseks just mittemateriaalsete investeeringute suurem roll on keeruline hinnata. Mõttekäiguna kõlab ju iseenesest kaunilt, et madalamate põhivarainvesteeringute taustal suurenenud tööjõukulud on läinud just „pehmete“ väärtuste eelisarendamiseks. Kuivõrd on suurenenud kulutused disainile või turundusele, meil info puudub. Ettevõtlussektori kulutused teadus- ja arendustegevusele on viimastel aastatel püsinud muutumatutena. SKP statistikas mõõdetavate intellektuaalvarade, mille hulka arvestatakse peamiselt erinevaid litsentse jms kasv on viimastel aastatel olnud tõepoolest kiirem investeeringute keskmisest kasvust. Samas moodustavad need kõigist tehtud investeeringutest endiselt vaid 9%. Euroopa Liidus on vastav osakaal keskmiselt 19% ja näiteks Rootsis lausa 26%. Omaette küsimus, kas tänase majandusstruktuuri juures on hüpe sellise tasemeni üldse võimalik.
Uued investeeringud ei pruugi tulla tänastest ettevõtetest
Eesti kontekstis võib väheste investeeringute põhjus olla uue majanduse tuleku asemel palju proosalisem. Kui jätta kõrvale suured riigiettevõtted, siis on traditsiooniliselt Eestis mahukaid investeeringuid teinud eelkõige välisomanduses olevad tööstusettevõtted. Suurtesse, enamasti Põhjamaade päritoluga, kontsernidesse kuuluvad tütarettevõtted asutati Eestisse valdavalt juba 15-20 aastat tagasi, et kasutada ära oluliselt madalamaid tööjõukulusid, kuid samas geograafilise läheduse eelist. Viimaste aastate ülikiire palgakasv on taoliste ärimudelite tulusust selgelt vähendanud ja pannud tõenäoliselt vähemalt osa investoritest mõtlema, kas mõistlik on tööjõumahukas tegevus kuhugi mujale kolida või proovida tehnoloogiliste investeeringute abil tööjõukulusid piirata. Mitmete jaoks võib osutuda mõistlikuks Eestis jätkata, suurendades tehnoloogia ja vähendades inimtööjõu panust. Paljudes ettevõtetes ei pruugi selline asendus aga võimalik olla, mistõttu välditakse suuremate investeeringute tegemist ja valmistutakse pigem mõne aja pärast turult väljuma.
Joonis 1. Investeeringute ja tööjõukulude osatähtsus SKPs, 2007-2018, %.
Kuidas peaks riik investeeringuid toetama
Lõpetuseks – kas tänane olukord vajaks kuidagi riiklikku sekkumist? Suures plaanis on tegemist majanduse evolutsioonilise arenguga, kuid küsimus, mille püstitas lõppeval nädalal president Kaljulaid on asjakohane. Kas peaksime seni füüsilisi investeeringuid soosinud maksusüsteemi asemel mõtlema, kuidas suunata ettevõtteid kulutama enam tegevustele, mida senine soodustus ei mõjuta? Erisused sotsiaalmaksus kõlavad küll praktikas paraja peavaluna, mis võib kaasa tuua rohkem halba kui head. Ent kui muutub majandus, ei tasu lõputult vana alal hoida, vaid pigem mõelda, mis võiks uusi ärimudeleid soosida.
