Lõppeval nädalal avaldatud värske tööturustatistika kohaselt on Eesti tööhõive rekordtasemel ja töötus jätkanud alanemist. Majanduse kui terviku jaoks on tugev tööturg üks kõige olulisematest eesmärkidest, ettevõtted peavad aga valmis olema palgasurve jätkumiseks.
Töövõimereform ei ole töötust kasvule pööranud
Sellel nädalal avaldatud tööjõu-uuringu tulemused 2017. aasta I kvartali kohta olid mitmete Eesti tööturgu jälgivate analüütikute jaoks ilmselt üllatavad. Vaatamata asjaolule, et kõik Eesti majanduse kohta prognoose tegevad institutsioonid on käesolevaks aastaks eeldanud töötuse suurenemist, töötus määr I kvartalis hoopis vähenes, jõudes 5,6% tasemele. Viimati oli töötus esimeses kvartalis sellest madalamal majandusbuumi tipus 2008. aastal. Seejuures jõudsid tööhõive ja tööjõus osalemise määrad vastavalt 66,3% ja 70,2%ni, mis on kõrgeimad näitajad, mida Statistikaamet on kunagi I kvartalis mõõtnud.
Joonis 1. Töötuse määr 2008-2017, %.
Põhjus, miks analüütikud on selleks aastaks ennustanud töötuse kasvu, peitub käimasolevas ambitsioonikas töövõimereformis. Plaanide kohaselt peaks Töötukassa 2017. aastal hindama ligi 55 000 inimese töövõimet ja vähemalt neist osade jaoks, saab edasise toetuse saamise eeltingimuseks aktiivse soovi ilmutamine endale töökoht leida. Seniste eelduste kohaselt peaks uus korraldus tööjõu-uuringu valimisse sattuvaid töövõimetuspensionäre mõjutama ka oma tööalase staatuse hindamisel ning mitmed seni mitteaktiivsete hulka loetud inimesed sattuma seeläbi tööturul aktiivsete sekka. Esialgu küll tööd otsivate töötutena, sest inimestel, kes kohati pikalt tööturult eemal viibinud, sageli suurtest keskustest kaugel elavad ja lisaks puude tõttu igale tööle ei sobi, võtab töökoha leidmine mõistetavalt aega. Eelmisel aastal tõusma hakanud töötus näis seda mõttekõiku kinnitavat: kui 2015. aastal piirdus töötuse määr 6,2%ga, siis mullu tõusis see 6,8%ni, ulatudes 2016. aasta III kvartalis koguni 7,5%ni.
Töötukassa andmetel oli märtsi lõpu seisuga töötuna arvele võetud ligi 8000 vähenenud töövõimega inimest, mis on enam-vähem sarnases suurusjärgus tööjõu-uuringu tulemustega. Nimelt on mitteaktiivsete arv, kelle tööturult eemal viibimise põhjuseks oli haigus või vigastus, kahanenud eelmise aasta I kvartaliga võrreldes 5000 võrra. Kui 2016. aasta I kvartalis jäi seetõttu tööturult kõrvale hinnanguliselt 67 900 inimest, siis tänavu 62 900. Veelgi enam vähenes mitteaktiivsete arv õpingute tõttu tööturult eemal viibijate arvelt, mida tingivad demograafilised muutused. Kokku vähenes tööturul mitteaktiivsete arv aastaga peaaegu 18 000 inimese võrra.
Lisaks tuleb ka mainida, et arvele võtmine Töötukassas ei tähenda automaatselt, et tööjõu-uuringus osalev inimene end töötuna määratleks. Et inimene oleks töötu ka riikliku statistika mõistes, peab tööjõu-uuringus selleks olema täidetud kolm tingimust: inimene ei tööta, ta otsib aktiivselt tööd ja on selle leidmisel valmis kahe nädala jooksul tööd alustama.
Tööhõivet kasvatab teenindussektor
Tööjõu-uuringu põhjal on uusi töökohtasid lisandunud ennekõike teenindussektoris ja Tallinna piirkonnas, mida võib omakorda olla mõjutanud kaubanduspindade hoogne juurdekasv. Eesti majapidamiste tarbimisvõimekus on viimastel aastatel nullilähedase inflatsiooni, kõrge tööhõive ja kiire palgakasvu tõttu oluliselt suurenenud. Samal ajal on vaba raha otsinud madalate intressi¬määra-de keskkonnas võimalusi, kuidas kapitalilt siiski midagi teenida ja investeeringud kaubandus¬pindade rajamisse tundub olevat olnud üks lemmikuid. Pikaajaliste plaanide tõttu on uusi kaubanduskeskusi avanemas ka lähiaegadel, kuigi konkurentide hinnangul on turg juba ammugi küllastunud. Vajalike töötajate leidmine neisse on aga aina keerukam.
Kui uute kaubanduskeskuste vajalikkuses kiputakse kahtlema, siis laiema trendina on töökohtade lisandumine ennekõike teenindussfääri mõistetav. Võrreldes Eesti tööjõu struktuuri jõukamate riikidega, on selge, et praegused proportsioonid konvergentsi käigus muutuvad. Kui Eestis töötas 2016. aastal töötlevas tööstuses keskmiselt 19% kõigist tööga hõivatutest, siis Soomes ja Rootsis vastavalt vaid 13% ja 10%. Samas on töötleva tööstuse panus sisemajanduse kogutoodangusse kolmes riigis praktiliselt võrdne, milles väljendub Eesti tööstussektori madal tootlikkus.
Teeninduse alal on erinevused tööhõives suurimad tervishoiu ja sotsiaaltöö valdkonna puhul, kus põhjamaades on hõivatud üle 15% töötajatest, Eestis aga napp 6%. Kuivõrd peaks Eesti muutuma hoolekande-riigiks, on vaieldav, kuid teenindussektoriks, mille arengut sooviksid näha kõik, on keeruka nimetusega kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus. Selles sektoris tegutsevad mitmed kõrge-palgalised ettevõtlusharud nagu reklaami-, inseneri- ja õigusbürood. Kui Eesti oli mullu neil aladel ametis vähem kui 4% kõigist töötajatest, siis näiteks Rootsis üle 9% tööga hõivatutest.
Kui tööstuses on Eestil tootlikkuse suurendamisel veel pikk tee käia, siis loodetavasti survestavad kitsad olud tööturul ettevõtteid olema leidlikumad teenindussektoris. Võttes arvesse Eesti nappi rahvaarvu ja inimeste soosivat suhtumist erinevatesse automaatsetesse lahendustesse, võiks Eesti saada eeskujuks muule Euroopale kõrgema tootlikkuse näol just traditsioonilistel teenindusaladel.
Palgakasv jääb kiireks
Kõrge hõive ja madal töötus koos oodatava majanduskasvuga kiirenemisega tähendavad, et viimaste aastate kiire palgakasv jääb kestma ka edaspidi. Kuigi SEB prognoosi kohaselt peaks palgakasv mullusest 7,6% väiksemaks jääma, ei anna madal töötus tööandjatele lootust, et tempo märgatavalt aeglustuks. Töötukassa andmetele oli aprilli seisuga täitmata enam kui 12 500 ametikohta, mis on kõrgeim tase mida Töötukassa on kunagi mõõtnud. See tähendab väga teravat konkurentsi töötajate pärast ka nendel ametialadel, mis ei nõua inimeselt spetsiifilist haridust ega väljaõpet. Konkurentsi positiivne mõju on aga see, et nii sõelutakse välja parimad tööandjad ja äriideed, mis võimaldavad inimestele maksta kõrgemat palka.
