Kuigi tööhõive on endiselt kaugel kriisieelse taseme saavutamisest, valmistab töötajate värbamine ettevõtetele suuri raskuseid. Majanduse jaoks ei pruugi see olla aga halb.
Madal töötus, madal tööhõive
Lõppeval nädalal Statistikaameti poolt avaldatud andmed olukorra kohta tööturul pakkusid korraga nii positiivseid kui negatiivseid üllatusi. Kui alustada positiivsetest, siis hea uudis oli kindlasti töötuse langemine kõigest 5,2%ni juba eelmise aasta lõpus. SEB viimases majandusprognoosi julgesime sellise taseme saavutamist loota alles 2022. aasta teises pooles. Halvem uudis on aga see, et oodatust tagasihoidlikumaks jäi tööhõive paranemine. Kui koroonakriisist põhjustatud majanduslangus oli Eestis üks Euroopa väikseimatest, siis tööhõive langus vastupidiselt üks kõige suurematest. Kui kriisi eel küündis tööhõive 70% lähedale, siis 2022. aastal kukkus see kiirelt kõigest 66%ni. Jõulisemaid märke hõive taastumisest hakkas märgata olema 2021. aasta suvest, ent edasine hoog on olnud oodatust tagasihoidlikum. Mullu viimases kvartalis jõudis tööhõive 67,6%ni, mis oli eelmise kvartaliga võrreldes vaid 0,2% paranemine. Kriisieelse ajaga võrreldes tähendab see seda, et tööturult on endiselt kadunud pea 12 000 inimest.
Ettevõtted on varmad värbama
Teadmine, et tööturul on endiselt lõtku ja 12 000 inimest saaks ehk sobivate tingimuste korral uuesti tööle asuda, võiks olla hea uudis tööjõupuuduses vaevlevale ettevõtlussektorile. Jaanuari konjunktuuriuuringu põhjal on ettevõtete värbamisvajadus küll grammike vähem kriitiline kui detsembris, ent endiselt väga kõrgel tasemel. Eriti suures tööjõuvajaduses vaevlevad tööstus- ja ehitussektor. Tööstuse tööjõuvajadus püsib jätkuvalt ajaloolise kõrgtaseme lähedal ja ka ehitusettevõtjad pole töötajate värbamise osas olnud nii innukad viimase kümnekonna aasta jooksul. Lisaks on kaks järjestikust kuud olnud tavapärasega võrreldes väga kõrge ka jaekaubandusettevõtete hinnang tööjõu juurde värbamise vajadusele. Viimast võiks ehk siduda ka uute tegijate sisenemisega Eesti jaekaubandusmaastikule. Jaanuari seisuga on vähemalt konjunktuuriuuringu põhjal mõneti tagasihoidlikum värbamisplaanides teenindussektor, kuid ka seal jagub küllaga ettevõtteid, kes tahavad töötajaid juurde värvata.
Keerulised valikud
Ettevõtete julged värbamisplaanid on suure tõenäosusega aga liialt optimistlikud. Anekdootlikud lood luhtunud värbamiskonkurssidest käivad käsikäes aina tõusva vabade ametikohtade arvuga, mis ilmselt lõi juba eelmise aasta lõpus kriisieelse rekordi. Tööjõukriisis vaevlevatele ettevõtetele annab see sisuliselt kolm valikut – kas värvata tööle inimesi, kellel puuduvad vastavad oskused (või õiged hoiakud), meelitada töötajaid oluliselt kallima palga eest üle konkurentide juurest või tuua töötajaid välismaalt. Odav ega mugav ei ole neist ükski.
Kui mõelda sellele, millistes gruppides on enim värbamispotentsiaali, siis tasub taas süüvida statistikasse. Näiteks tundub üks potentsiaalne alahõivatud grupp tööturul olema mitte-eestlastest naised, kelle tööhõive määr on pea 10% madalam eesti rahvusest naiste omast. Paratamatu näib ka see, et tööandjate roll tööjõu koolitamisel aina suureneb. Töösuhted on muutunud lühemaks ja vähegi lihtsamate ametite puhul ei ole enam realistlik oodata, et kutsekoolid kogu koolitusvajaduse katavad – seda eriti noorte õppijate puuduse valguses.
Töötajate hankimine nende üle ostmise teel kipub olema kallis lõbu – paariprotsendise palgatõusu nimel vahetavad paati vähesed. Seetõttu jääb see pigem vahendiks ettevõttele hädavajalike spetsialistide leidmisel, mitte laiade masside värbamisel. Kui ikkagi vajad 100 müüjat, siis neile turuhinnast 20% kõrgemat palka makstes äriplaan ilmselt paraku lihtsalt enam ei tööta. Mis puudutab võõrtööjõu värbamist, siis seni on see olnud vähemalt kolmandatest riikidest pärit inimeste puhul komplitseeritud. Takistuseks siis nii iga-aastane sisserände piirarv, kõrge palganõue ja lõpuks lühike periood, mille vältel ajutistel töötajatel on võimalik Eestis viibida. Et kitsaid piiranguid on nüüd hakatud üle vaatama on asjade loomulik käik ja rikka riigi tunnus. Peaasi, et selle arvelt ühel päeval jätkusuutmatuid ärimudeleid ei hakata doteerima.
Tööjõupuudus võiks parandada tootlikkust
Eri variantide kõrval, kuidas tööjõudu juurde hankida on veel üks võimalus – piirduda olemasolevaga. Ja ilmselt saab see olema tegelik stsenaarium paljude ettevõtte jaoks. Seejuures on see parim lahendus ka majanduse kui terviku jaoks. Kiire majanduskasvu tulemusena on töötaja kohta teenitav tulu tõusnud, kuid mitte kõikjal. Eriti silmatorkav on madal tootlikkus töötlevas tööstuses, kus efektiivsete tootmisettevõtete kõrval on hulk neid, kelle toodang on odav ja tootmine liialt tööjõumahukas. Väljapääs on investeerida rohkem tehnoloogiasse ja tootmist rohkem automatiseerida. Kaudseid märke sellest juba ka on – tööstusettevõtete laenamisaktiivsus on viimastel kuudel selgelt tõusnud. Loodetavasti liigub see raha just taolistesse investeeringutesse. Jääb aga ka hulk ettevõtteid, kes ei ole võimelised investeerima või kelle tootmisprotsesse seda ei võimalda. Kui liigkiire tööjõukulude tõus sunnib neid uksi sulgema, siis on see majanduse jaoks aga pigem kasulik – vabanev tööjõud leiab väärilisemat rakendust mujal.
