Kui üksikisiku või ühe ettevõtte käekäiku on lihtne hinnata, siis kogu ühiskonna heaolu mõõtmiseks tuleb kõik majanduses toimuvad tehingud kokku lüüa. Seda summat nimetataksegi lisandväärtuseks ehk sisemajanduse koguproduktiks (SKP).
Tänapäevases tööjõujaotusele tuginevas majanduses on iga majandusliku hüve elukäigus vähemalt kolm osapoolt. Esiteks tarbijad, kelle heaolu tõstmise nimel üldse midagi tehakse. Teiseks töölised, kes müüvad oma tööjõudu erinevate tööde teostamiseks. Ja kolmandaks ettevõtjad, kes juhivad kogu seda keerulist masinavärki nimetusega majandus, koondades ressursse, inimeste oskusi ja vahendades toodangut.
Need osapooled on omavahel ka täiesti võrdses seisus. See tähendab, et kui panna kõrvuti nende omavahelised tehingud, selgub, et kõigi panus ühiskonna heaolusse on võrdväärne. Seda seepärast, et ettevõtja ei saa oma toodangut müüa kallimalt kui turul ollakse valmis maksma. Tarbijad ei saa maksta rohkem kui nad on võimelised töölistena teenima. Ja töölised ei saa teenida rohkem kui ettevõtjal on võimalik oma oodatavast sissetulekust neile palka maksta.
SKP-d on võimalik hinnata kolme erineva lähenemismeetodi kaudu.
Esimese, tootmismeetodi puhul, mõõdetakse majandustegevust läbi tootjate tegevuse. Selleks liidetakse omavahel kõik müüdud kaubad nagu näiteks tahvelarvutid, teksapüksid ja jahukotid, aga ka teenused nagu juukselõikus, autopesu ja mobiilne internet. Avaliku sektori toodanguna lisatakse eelnevale veel ka avalikele teenustele tehtud kulutused – nii haiglate kui ka koolide tehtud kulutused lähevad toodangusse kirja. Kui kõik hüved valmiksid algusest lõpuni ühes kohas, olekski SKP sellise lihtsa arvestusega valmis. Paraku tuleb aga teha siinkohal korrektsioon.
Nimelt tuleb toodangust maha arvata vahetarbimine ehk kaubad ja teenused, mida tootjad on oma töö käigus kasutanud. Seda on vaja selleks, et ei tekiks ühe ja sama hüve mitmekordset arvele võtmist.
Näiteks ostab pagarikoda omale mitmesuguseid tooraineid, mida ta kasutab saia küpsetamiseks. Kui nüüd omavahel liita nii küpsetatud saiad kui ka toiduainetootja valmistatud jahu, millest need saiad on tehtud, siis on sama jahu esindatud toodangus kahekordselt – üks kord jahuna, teine kord taigna komponendina. Kui lisada valemisse veel ka vilja kasvatanud põllumees, tekib juba kolmekordne arvestus. Kuid kuna tarbija saab heaolu lõpuks ikkagi saiast, tulebki toodangust maha arvata saia tootmiseks tehtud kulutused.
Vaatame näiteks olukorda, kus vili maksab €0,3 ühikust, jahu €0,7 ühikust ja sai €1 ühikust. Skeemi ülemine osa näitab meile, mis juhtub, kui liidame omavahel kõigi tegevuste toodangu. Alumine pool aga kirjeldab olukorda, kus leitakse iga tegevuse lisandväärtus eraldi, mis kokku liidetuna moodustavadki SKP.
Aga SKP-d saab ju arvutada veel kahe meetodi järgi. Teine, sissetulekumeetod tähendab, et SKP leitakse palkade ning sotsiaalmaksete ja ettevõtlusest teenitud kasumi pealt. Veel lisatakse arvestusse kulum, mis näitab tulu tootlikult kasutatud tootmisseadmetest ja -hoonetest. Ehk end tasateeninud investeeringute mahtu.
Kolmanda, tarbimismeetodi, puhul hinnatakse aga majanduse tarbimise poolt. Kui eraisikute puhul hinnatakse tarbimist nende igapäevaste väljaminekute järgi, siis ettevõtete tarbimiseks peetakse nende investeeringuid ja muutusi varude seisus. Juhul, kui leiab aset ka tehinguid välismaailmaga, tulevad tarbimismeetodil arvesse veel eksport ja import.
Joonisel näeme olukorda, kus majanduses ei toimu täiendavat investeerimist ja kõik ettevõtjad on oma töö korraldanud sellisel moel, et neil ei teki varusid. Näiteks ei investeeri pagar köögitehnikasse ja küpsetab kogu taigna ära. Kogu majanduskasv tuleb sellisel juhul saiade tarbimisest. See kattub olukorraga eelnevates näidetes. Kui aga toimuks ka investeerimine peaksime joonistele lisama veel tootmistehnoloogia valmistajad ja nende palgal olevate inseneride töötasu.
Kõigi meetodite puhul võetakse arvesse ka riigi poolt kogutud maksude ja välja makstud subsiidiumide mõju.
Samuti tehakse hinnanguid registreerimata ja illegaalsete tegevuste kohta. Seega saavad ka prostitutsioon ning salasigarettide ja -kütuse vedu SKP-sse arvestatud.
Eelnev annab põgusa ülevaate sellest, kuidas valmib konkreetse aasta SKP. Kuid need tulemused ei ole veel võrreldavad erinevate aastate kaupa. Kui me teame, et ühel aastal müüdi saiu €100 eest ja järgmisel €125 eest, ei ütle see meile iseenesest eriti midagi. Võib-olla müüdi saiu sama palju, kuid hinnad tõusid? Võib-olla müüdi saiu vähem, kuid oluliselt kallimalt? Võib-olla aga hinnad hoopis langesid ja saiu müüdi väga palju rohkem? Seda, kas ja kui palju on majandusse hüvesid juurde tekkinud, saab teada ainult hinnamõjusid kõrvaldades. Hinnamõju näitavad erinevad hinnaindeksid, näiteks mõõdab tarbijahinnaindeks tarbekaupade ja tasuliste teenuste hindade muutust.
Kui me jälgime hindade muutusi majanduses ja näeme, et saia hind tõusis aastaga 10 senti (ehk 10%), varasema €1 pealt €1,1 peale, saame väga lihtsa arvutusega viia SKP baasaasta (ehk võrdluseks võetava aasta) hindadesse ja leida reaalse majanduskasvu. Sellisel juhul on meie hinnaindeks 1,1 ja reaalkasvu leidmine toimub järgmiselt:
Reaalne majanduskasv näitabki meile, kui palju hüvede kogus majanduses tegelikult tõusis.
Tihtipeale võib kuulda majandusteadlasi vaidlemas selle üle, millele tuleks keskenduda kiirema majanduskasvu toetamiseks. On selleks tarbimine? Või ettevõttes töötamine ja millegi loomine? Kuigi tegemist on olulise majanduspoliitilise küsimusega, on SKP arvestuse seisukohast tegemist võrdväärsete tegevustega. Nagu eelnevast näha on tegemist sama mündi erinevate pooltega.
Või nagu on tõdenud majandusteadlane Jean-Baptiste Say, siis tööjaotuse tingimustes tekib iga toodetud hüve väärtuses kohe turg muudele kaupadele ja teenustele. Toodab ju ettevõtja siiski midagi vaid selleks, et see enda heaolu seisukohast olulisemate hüvede vastu vahetada. Seega on peamine vaid see, et toodetaks neid hüvesid, mida inimesed vajavad.
Robert Müürsepp, Statistikaameti vanemanalüütik
http://statistikaamet.wordpress.com/2014/04/24/sisemajanduse-koguprodukt-loob-majanduses-toimuvad-tehingud-kokku/
