Igal valitsusel on omad prioriteedid ja sihtgrupid, millele nad tuginevad ja kelle huve esindavad. Seega ei ole imestatav, et Jüri Ratase valitsus need teemad lauale tõstab. On ju üürnike liit aastaid Keskerakonna toetaja olnud ja liit on saanud oma tegevusele tuge näiteks Tallinna linnaeelarvest. Üürnike eestkõneleja Helle Kalda on täna suisa Mustamäe linnaosa vanem.
Selline vana haava lahti kiskumine veerand sajandit hiljem ei ole meie hinnangul kuidagi mõistlik ja ühiskonda tervendav. Vastupidi, aeg on sellele omandireformile joon alla tõmmata ja eluga edasi minna.
Omandireformi tuleb pidada vaatamata mitmetele möödalaskmistele tagasivaates edukaks, kuna see lõi aluse majanduse kiirele kosumisele, eraomandi tekkele ja selle Eesti loomisele, kus tahame elada – sõitke mööda maad ja linnu ja te näete kauneid kodusid, remonditud maju, hoolitsetud põlde, metsasid ning aedu. Kontrast kunagise riikliku omandi ja eraomandi vahel on võrreldamatu.
Selle üürnike nõudega tulevad lauale ka muud omandireformi nn ebaõigluse teemad, mida peaks siis ju ka võrdse kohtlemise seisukohalt käsitlema a la 1940. aastal ebaseaduslikult võõrandatud aktsiate kompenseerimine, vara tagasisaajate ringi laiendamine jne.
Sellised igasugused hüvitisnõuded tulevad ju meie kõigi rahakoti ehk riigieelarve arvelt ja omanikke, kes oma vara tagasi said või erastasid, see otseselt ei puuduta, sest nad on saanud oma vara omanikeks.
Eraõiguse seisukohalt saab öelda, et kahju hüvitamise nõuded aeguvad maksimaalselt 10 aastaga, kuid kui valitsus poliitilistel kaalutlustel võrdsustab need nõuded justkui sõjakuritegudega, siis loomulikult ei ole hüvitiste maksmine välistatud ka aastakümneid hiljem.
Iseküsimus on, kas sellised nõuded on põhjendatud. Eesti Vabariigi taastamine tähendas vaieldamatult ka õigusjärgsetele omanikele nende vara tagastamist.
Maju ei oleks saanud jätta tagastamata vaid sel põhjusel, et seal elavad sees inimesed. Senise nõukogude elamufondi kasutajad muutusid üürnikeks. Riik jättis neile alles nende kodud, luues üürnikele terve rea garantiisid – üürimäärad olid riiklikult kehtestatud ja alla turuhinna ning lepingute lõpetamine keerukas, üürnikke eelistati uue elamispinna saamisel jne.
Üürisuhet ei saa vaadata ühiskonnas kuidagi inimvaenuliku instrumendina. Elamispinna üürimine kodu tarvis on tavaline nähtus kogu maailmas läbi sajandite ja omanike klass on alati huvitatud üüriturust ja üürnikest, sest majad ei saa ju tühjad seista. Kõik ei saa ja taha olla omanikud.
Kes elasid riigielamutes ENSV elamukoodeksi alusel vara kasutajatena, said oma korterid kollaste kaartide eest erastada, kuid need samad kaardid (EVP-d) maksti tööaastate eest välja ka tagastatud majade üürnikele, kes said neid kasutada riigiettevõtete erastamisel või võõranda vabal turul. Seega leidis ju samaväärne hüvitamine aset! Kes erastas nende eest omale korteri, kes ostis Norma aktsiaid!
Selliseid ebaõiguse küsimusi tuleb õigusriigis alati hinnata kokkuvõttes põhiseaduse kui inimese põhiõiguste kaitsedokumendi seisukohalt.
25 aasta jooksul ei ole nn sundüürnike taotlusel nende erastamisõiguse kaotust Eesti kohtutes tunnistatud põhiseadusvastaseks võrdse kohtlemise seisukohalt, samuti ei ole neid kaebusi võetud Inimõiguste Kohtu menetlusse.
Õigusjärgluse baasil taastatud EV kodanike õigust saada tagasi oma vara on kaalutud seniste kasutajate õiguste seisukohalt ning viimaste õigused pole üles kaalunud vara tagastamist. Punkt. Vabanduse nõue tähendaks sisuliselt vabandada selle eest, et Eesti Vabariigi õigusjärgsed omanikud, kellest paljud lõpetasid oma elu Siberis, said oma vara tagasi! Uus valitsus hakkab ühiskonna alusväärtustes kahtlema ja see tekitab kogu ühiskonnas ebakindlust.
Kui nüüd minister Valeri Korb teeb tähtsa omandireformi komisjoni, siis peaks sinna olema kaasatud ka omanike esindajad ja selle komisjoni ülesanne peaks olema eelkõige omandireformi lõpetamine.
Tallinna linnas on näiteks aastaid venitatud Saksamaale ümberasujatele vara tagastamisega, lahendamata on Mustpeade maja ja Niguliste kiriku tagastamine või hüvitamine jne.
Priidu Pärna
Eesti Omanike Keskliidu juhatuse esimees
