Arvamusfestivalil Paides arutleti, kes on jõukam – kas eestlane, lätlane või leedulane? Otsiti vastust ka küsimustele, kuidas Baltikumi inimeste jõukust kasvatada ja mida igaüks ise saaks ära teha, et majanduslikult paremal järjel olla.
Esmalt küsiti paneelis osalejatelt, kuidas jõukust üldse mõõta? Üheks levinud näitajaks, millega jõukust mõõta, on leibkondade netoväärtus. See näitab, kui palju on leibkonnal finantsvara, millest on maha arvutatud kohustused. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) andmete järgi on keskmise eestlase netoväärtuseks 22 000, lätlase 21 500 ja leedulase oma 18 500 USA dollarit.
“Eestlasel võib küll ligikaudu 3000 euro väärtuses rohkem varasid olla kui lõunanaabritel, aga tal on ka samavõrra rohkem kohustusi,” avaldas Swedbanki Investeerimisfondide juht Kristjan Tamla, kelle hinnangul on Baltimaad suhteliselt samal tasemel. Iga riik saab leida mõne näitaja, mis tõestaks, et just seal elavad kõige jõukamad inimesed.
Varimajanduse probleem
Leedu keskpanga peaökonomist Vaidotas Šumskis oli aga arvamusel, et arvestades kõiki aspekte, elukallidust ja sissetulekuid, on leedulastel kõige parem elu. “Statistikas ei arvestata varimajandust, mille osakaal on Leedu majanduses hinnanguliselt neljandik. Seepärast on keeruline öelda, kui rikas on keskmine leedulane. Eestlastel on küll kõrgem palk, aga kui mõelda elukvaliteedile ja sellele, mida leedulane selle raha eest endale lubada saab, siis ehk ongi leedulastel isegi kõige parem elu,” arutles ta.
Oma osa jõukuse kasvul on finantskirjaoskusel
Selleks, et inimeste jõukus kasvaks, tuleb senisest oluliselt enam panustada ka inimeste finantskirjaoskuse arengusse. MTÜ Rahatarkus juhatuse liige Leonore Riitsalu sõnul on Eestis ja Lätis naised rahaasjadest teadlikumad kui mehed ja Leedus vastupidi.
“Huvitav on see, et Eestis ja Lätis on küll finantsalased teadmised kõrgemad kui Leedus, kuid leedulaste tegelik finantskäitumine on parem. Olgugi, et teadmised on väiksemad,” avaldas Riitsalu, kelle sõnul on inimeste käitumismuster kõikjal suhteliselt sarnane. “Inimesed tahavad tarbida kohe täna. Finantskirjaoskus on justkui tervisekäitumine – tean küll, et tervislik toitumine ja sport on hea, aga mulle maitseb see jäätis ja söön, sest saan seda kohe tarbida,” avaldas Riitsalu.
Millesse investeeritakse?
Huvitav aspekt oli ka see, millesse eestlane, leedulane ja lätlane investeerida armastab. Näiteks tõi Šumskis välja, et leedulased ei investeeri asjadesse, mida ei saa katsuda. “Levinud mentaliteet on see, et kui investeeringut pole võimalik katsuda, siis selle abil ei saa ka raha teenida. Seega on leedulased väga kinnisvara ja maa usku,” muigas ta. Eestlaste seas on lisaks kinnisvarale üha populaarsem ka aktsiatesse ja väärtpaberitesse investeerimine.
Samas on suureks probleemiks see, et hakatakse säästma liiga hilja. Näiteks keskmise Eesti elaniku säästud hakkavad jõudsasti kasvama, kui ta on jõudnud umbes 50ndatesse eluaastatesse. Võrdluseks: Saksamaal hakatakse raha kõrvale panema oluliselt varem – 30-aastaselt. “Töölkäivate inimeste säästud on väikesed. Tekib küsimus, miks hakatakse nii hilja säästma? See paneb mõtlema,” avaldas Tamla.
Paneeli käigus jõuti järeldusele, et peaksime senisest veelgi enam investeerima finantskirjaoskuse arendamisesse. Näiteks peaksime jõulisemalt tooma kooliharidusse sisse finantskirjaoskust, innustama juba maast-madalast õpilasi regulaarselt säästma ja investeerima, kirjutama vastavaid raamatuid ning propageerima nende lugemist.
“Õnneks on viimastel aastatel tulnud positiivne murrang – väga levinud on erinevad investeerimisklubid, kirjutatakse blogisid ja peaaegu igaüks räägib ka investeerimisest,” lisas Riitsalu lõpetuseks.
