Euroopa Keskpanga (EKP) Nõukogu jättis küll oma eilsel istungil intressimäärad muutmata – mis oli ka ootuspärane -, kuid Christine Lagarde ütles istungile järgnenud pressikonverentsil mitu korda, et EKP edasised rahapoliitilised otsused sõltuvad sellest, mida näitavad uuenevad majandusnäitajad. Nii olevat EKP Nõukogu oma otsustes, kuidas edasi tegutseda, kindlam märtsis toimuvaks istungiks.
Kuigi EKP hinnangul jääb inflatsioon kõrgeks kauemaks ajaks, kui varem oodati, siis prognoositakse selle aeglustumist käesoleva aasta jooksul. Küll aga ollakse veel ebakindlad keskpika vaate suhtes. Igal juhul, Lagarde’i kinnitusel oli nõukogu liikmete hulgas ühine mure inflatsiooni mõjude pärast.
Praegune ehk detsembris valminud prognoos näitab euroala inflatsiooni taltumist juba selle aasta lõpuks veidi alla 2% ja järgmiseks aastaks 1,8%. Inflatsiooni prognoosi selgituseks tuleb lisada, et hinnakasvu aeglustumist prognoosisid siis kõik euroala keskpangad. Kaheksa liikmesriigi, sealhulgas Eesti, hinnangul jääb hinnakasv veel järgmisel aastal üle 2%, kuid ülejäänud liikmesriigid ootasid inflatsiooni langemist alla 2% ehk alla keskpanga inflatsiooni eesmärki. Ka Swedbanki hinnangul euroala hinnakasv aeglustub järgmiseks aastaks.
Ühest küljest ütles Lagarde pressikonverentsil mitu korda, et EKP nõukogu saab oma edasiste rahapoliitiliste sammude kohta otsustada märtsis, kuid samas teatas, et intressimäärasid saab tõstma hakata varsti pärast varaostude lõpetamist. Vastuseks intressimäärade võimaliku tõstmise kohta teatas Lagarde, et „ta ei anna kunagi lubadusi ilma tingimusteta“, mida turud tõlgendasid kui intressimäärade tõstmise mittevälistamist. Sellega andis Lagarde järele turuootustele, et mitte riskida usaldusväärsuse kaotamisega olukorras, kus hinnakasv on kiire, kuid keskpank sellele justkui piisavalt jõuliselt ei reageeri. Kuigi tema sõnul ei tegutse keskpank oma rahapoliitiliste otsustega kiirustades, vaid järk-järgult, siis paistab ebarealistlik, et intressimäärasid hakatakse tõstma tingimata just pärast varaostude lõpetamist. Ei ole välistatud, et varaostud jäävad püsima koos intressmäärade tõstmisega.
Igal juhul, turud reageerisid pressikonverentsil kuuldule kiiresti. Euroala riigivõlakirjade tootlused tõusid, euro vahetuskurss dollari suhtes kallines ja turuootus EKP hoiuse püsivõimaluse intressimäära kohta, mis praegu on -0,5%, tõusis käesoleva aasta lõpuks -0,1%-ni. Samuti oodatakse nüüd 3-kuulise Euribori varasemat tõusu nullini. Kui veel nädala alguses oodati, et see ületab nulli järgmise aasta märtsis, siis nüüd nihkus see juba käesoleva aasta lõppu või kohe pärast järgmise aasta algusesse.
Viimati tõstis EKP hoiuse püsivõimaluse intressimäära 2011. aasta kevadel – seega, juba üle 10 aasta tagasi. Kui käesoleva aasta jaanuaris oli euroala inflatsioon 5,1% ja baasinflatsioon ehk hinnakasv, kust on välja võetud energia-, toidu- ja alkoholihinnad, 2,3%, siis tollal oli euroala inflatsioon 2,8% ja baasinflatsioon 1,6%. Kui käesoleva aasta jaanuaris euroalal inflatsioon veidi kiirenes, siis baasinflatsioon aeglustus. Mis näitab, et ilma energia- ja toiduainehindadeta, hinnasurved euroalal isegi leevenesid. Kuigi palgasurve euroala hindadele on praegu veel tagasihoidlik, siis tuleks arvestada, et töötusemäär on langenud ajalooliselt väga madalaks ja tööturg on muutunud pingeliseks, mis võib palgakasvu euroalal kiirendada.
Eelnevat arvesse võttes, muudame me oma prognoosi EKP intressimäärade tõstmise kohta ning ootame hoiuse püsivõimaluse kergitamist 25 baaspunkti võrra järgmise aasta märtsis. Me ei välista ka varasemat aega. Kuigi meie arvates, inflatsioonist tulenevalt intressimäärade tõstmiseks otsest põhjust ei ole. Samas ei ole Euroopa Keskpangal ilmselt ka põhjust tõsta intressimäärasid palju üle nulli. EKP võib kasutada praegust olukorda negatiivsete intressimäärade keskkonnast väljumiseks. Kui nõukogu liikmed tõesti muretsevad kõrgele tõusnud inflatsiooni mõjude pärast euroala ettevõtetele ja inimestele, siis tuleks ka arvestada, et intressimäärade tõstmine oleks neile lisakulu. Samuti halvendaks intressimäärade tõstmine mitmete suurte võlgadega liikmesriikide riigirahandust.
