Kuigi tervishoiušoki löök on olnud väga tugev ja kogu maailma hõlmav, on see siiani olnud veel võrdlemisi lühiajaline. Selle mõju küll veel kestab, kuid ma ei usu, et pärast kriisi on maailm täiesti teistsugune. Samas, iga kriis on õppetund. See, milline näeb maailm välja pärast kriisi, sõltub paljuski meist endist. Samuti sõltuvad meie lähitulevik ja inimeste valikud sellest, millal jõuavad meieni vaktsiin koroonaviiruse vastu ja tõhusad ravimid selle raviks.
Ühiskonnaelu ja majandus on olnud kogu aeg pidevas muutumises
Praegune kriis annab tõuke mõnede majanduses ja ühiskonnas käimasolevate protsesside kiiremaks arenguks, kuid see võib neid ka pidurdada. Näiteks, kodus töötamine ja videokonverentside pidamine olid juba varem kasvutrendis, kuid praeguste liikumispiirangute tingimustes on saanud need täiesti uue hoo. Usun, et paljud inimesed ja ettevõtted kogesid, et kodus saab palju töid väga edukalt ära teha ning koosolekud ei pea tingimata toimuma füüsilise kohalolekuga. Ükskõik, kas nendel osaletakse kodust või kontorist. Videokonverentside suurem kasv hakkab mõjutama ärireise – sellel on negatiivne mõju transpordisektorile, eriti lennundusele ja turismisektorile laiemalt, kuid positiivne mõju keskkonnale, aga ka ettevõtete ja riigiasutuste eelarvele.
Inimeste distantseerumise vajadus, vähemalt lähiajal, peaks andma täiendava tõuke digitaliseerimiseks, tehnoloogia ning e-kaubanduse arenguks. Eestil on digitaliseerimises, eriti just avaliku ja finantssektori teenustes, teatavasti juba praegu palju ära tehtud ja teiste riikidega võrreldes eeliseid.
Riskide juhtimine on ettevõtetes väga erinev olnud. Tõenäoliselt hakkab rohkem ettevõtteid tegelema põhjalikumalt riskide juhtimisega. Samas tuleks ka arvestada, et inimesed ja ettevõtted käituvad paljuski vajaduspõhiselt. Šoki järgselt tegutsetakse ettevaatlikumalt ja maandatakse riske rohkem, kuid aja möödudes võib see taanduda.
Ilmselt on inimesed hakanud ka paremini aru saama riigi (mitte tingimata ainult valitsuse) rollist ja võimalustest rasketest aegadest üle saamisel.
Kas maailm suudab senisest enam kokku leppida või läheb hoopis rohkem lahku?
Ülemaailmne tervishoiukriis näitas meile, kui palju oleme omavahel seotud ja üksi tegutsedes me sellest võitu ei saa. Seda vaatamata sellele, et riikidel tuli ajutiselt ja olude sunnil oma piirid sulgeda. Seega, vajadus rahvusvahelise koostöö järele peaks praegu justkui suurem olema. Eriti siis, kui eesmärgiks on ühiste probleemide lahendamine.
Paraku oli aga juba enne koroonaviiruse pandeemiat ülemaailmne tööjaotus muutumas. Tarneahelad liikusid koduturule lähemale ning muutusid regionaalsemateks, kuid käesolev kriis annab sellele täiendava tõuke. Tarneahelate kontsentreerumine võib aga suurendada riske ning pikemas vaates tõsta tootmishindu. Rohkem killustunud maailm võib globaalsete probleemide lahendamise keerulisemaks muuta.
Kuigi kriis näitas, et riigid vajavad keerulistes olukordades koostööd, ei ole välistatud, et kuniks viirus ei ole täielikult kontrolli alla saadud ja ebakindlus taandunud, võivad riigid omavahelist suhtlemist mitmetes valdkondades piirata. Kriisi ajal kaitsevad paljud riigid, sealhulgas Eesti, oma tööjõuturgu ja välisinvesteeringutega seotud reegleid on muudetud rangemaks. Samuti on Euroopas lõdvendatud riigitoetuste põhimõtteid, millega kaitstakse oma riigi ettevõtteid. Praegune kriis paneb riike või Euroopa Liidu tervikuna mõtlema selles suunas, kuidas tagada kriitilistel aegadel sõltumatus erinevate kaupade ja teenuste osas. Ei ole välistatud, et tervishoiuga seotud teemasid püütakse tuua rohkem Euroopa Liidu ühise vastutuse alla, et erakorralistes oludes saaks kiiremini reageerida.
Kuna Euroopas oli reaktsioon pandeemiale alguses üsna kaootiline, siis loodetavasti ergutab see vigadest õppima ja koostööd parandama. Kuigi Saksamaa ja Prantsusmaa on algatanud plaani luua Euroopas nn taastumisfond, millega saaks aidata kriisis raskemini kannatada saanud riike, siis ilmselt jääb riikidevaheline lõhe ikkagi püsima. Ühel pool on need, kes nõuavad enda aitamist ning teisel pool, kes nõuavad heas korras riigirahandust ja majanduses reformide läbiviimist. See ei ole teatavasti aga praeguse kriisi mõju, vaid juba ammune probleem liikmesriikide erinevustest.
Järsult suurenenud riigivõla refinantseerimine on paljudele riikidele võimalik vaid juhul, kui intressimäärad jäävad väga madalaks. Valitsuste ja keskpankade poolt majandusse toodud rahahulk, samal ajal kui eeldatavasti jääb nõudlus väiksemaks, peakski intressimäärad väga madalal hoidma.
Veel on ebaselge, kui põhimõtteliselt hakatakse Hiinat süüdistama viiruse ülemaailmses levikus. See võib maailma veelgi enam erinevatesse leeridesse lükata. Igal juhul, algus on juba tehtud ning see on viinud järjekordse USA-Hiina vaheliste suhete eskaleerumiseni. See võib aga omakorda mõjutada kahjulikult maailmamajandust, millest ei jää ka meie lõppude-lõpuks puutumata.
https://kukkur.swedbank.ee/tulevik/kas-uus-normaalsus-on-senise-sarnane
