Elatustasemete erinevus Tallinna ja ülejäänud Eesti vahel ei ole vähenenud
Elu Eesti väikelinnades, külades ja maakohtades paraneb. Kui ma mõtlen ajale 15-20 aastat, või isegi 10 aastat tagasi, on palju muutunud. Mõnes kohas rohkem, mõnes vähem. Ühest küljest on selle taga suuremad võimalused, mis on tekkinud seoses majanduse arengu ja sissetulekute tõusuga, kuid sageli on põhjuseks hoopis aktiivsed inimesed, kellel on tahe oma kodu ja selle lähiümbrus ilusamaks ja paremaks muuta. 15 aastaga on nii Harjumaal ja Tallinnas, kui ka ülejäänud Eestis, majanduse maht (ehk SKP) elaniku kohta suurenenud ligikaudu kolm korda. Numbrite järgi on elu läinud justkui paremaks kõikjal, kuid erinevus Tallinna ja ülejäänud Eesti vahel ei ole oluliselt muutunud. Tallinnas loodud SKP elaniku kohta oli nii 15 aastat tagasi, kui ka 2017. aastal (Statistikaameti viimased andmed) 2,7 korda kõrgem, kui ülejäänud Eestis keskmiselt.
Kõikide Eesti erakondade valimisprogrammides on rohkemal või vähemal määral kirjas tahe vähendada regionaalarengu ebaühtlust. Toon siinkohal välja mõned silma jäänud valimislubadused: „tagada Eesti eri piirkondade sotsiaalselt terviklik ja tasakaalustatud areng“ (Keskerakond), „Eesti areng peab olema tasakaalustatud ja hõlmama kõiki piirkondi“ (Reformierakond), „regionaalne lõhe ei tohi enam suureneda!“ (SDE), „oleme tugevatel tõmbekeskustel tuginevate regioonide, omavalitsuste ja kogukondade poolt“ (Isamaa), „viime sisse regionaalsed maksusoodustused maaelu edendamiseks“ (EKRE), „tagame ettevõtlusele võrdsed võimalused kõikjal Eestis “ (Eesti 200) jne.
Arvestades seda, kui suur osakaal Eesti majandusest on koondunud Tallinnasse ja Harjumaale, on maakondade majandusarengu ebaühtluse vähendamine kindlasti suur väljakutse. Viimase kaheksa aastaga on Tallinna osakaal Eesti majanduses suurenenud – ülemöödunud aastal loodi Tallinnas 53% Eesti SKP-st. Euroopa Liidu liikmesriikide võrdluses on pealinna koondunud majandustegevuse osakaal Eestis üks suuremaid – meist suurem on see vaid väikeriikides Küprosel ja Luksemburgis, rääkimata Maltast.
Tallinna eeliseks on elanikkonna kasv, suurem tööhõive ja kõrgem tootlikkus
Tallinna osakaalu tõusule aitab kaasa selle elanikkonna, sealhulgas tööealise elanikkonna suurenemine ning Eesti keskmise suhtes 48% kõrgem tootlikkus – ehk ühe hõivatu kohta luuakse seal rohkem lisandväärtust. Kui jätta arvestusest välja Harjumaa, on see vahe ülejäänud maakondade suhtes lausa 129%. Sel ajal kui Tallinna ja Harjumaa rahvaarv kasvab, on see enamikes teistes maakondades vähenenud. Statistikaameti rahvaarvu prognoosi järgi elab kümne aasta pärast Eestis inimesi rohkem vaid Harju- ja Tartumaal – peamiselt Tallinna ja Tartu linna ja nende lähiümbruse rahvaarvu kasvu toel. Ülejäänud maakondades jääb aga inimesi vähemaks. Pikemas vaates võib rahvaarvu kahanemine ja Tallinnast madalam tootlikkus pigem suurendada ebaühtlust pealinna ja ülejäänud Eesti vahel.
Samuti on paljudes maakondades veel liiga vähe inimesi tööga hõivatud. Kui möödunud aastal oli Eestis keskmiselt hõivatud 68% 15-74 aastastest inimestest (mis on Euroopa Liidus üks kõrgemaid näitajaid) ning Tallinnas ja Harjumaal isegi 74%, siis enamikes teistes maakondades jäi see tublisti alla Eesti keskmise. Ida-Virumaal oli möödunud aastal tööga hõivatud vaid 55% sellesse vanusegruppi kuuluvatest inimestest. Tööhõive suurendamine oleks justkui võimalus majanduse kasvupotentsiaali tõstmiseks, kuid selleks on tarvis ka töökohti ja seda, et see vaba tööjõud oleks piisavalt kvalifitseeritud. Tööhõivele seab omad piirid elanikkonna vananemine. Kui möödunud aastal oli Harju maakonnas 16% elanikest üle 65-aastased, siis kõikides teistes maakondades oli see osakaal suurem. Ida-Viru maakonnas isegi 24% ning Jõgeva ja Valga maakondades ligikaudu 23%. Enamikes maakondades on pensioniealiste inimeste osakaal viimase 15 aastaga kasvanud Harju maakonnast kiiremini. Maakondades elanike arvu vähenemine ja vanemaealiste inimeste osakaalu suurenemine toob ühest küljest kaasa väiksema kaupade ja teenuste tarbimise, kuid ka selle struktuuri muutuse (näiteks, suureneb nõudlus meditsiini- ja sotsiaalhoolekandeteenuste ja vastavate kaupade järele).
Miks on Tallinnas ja Harju maakonnas tootlikkus teistest maakondadest kõrgem?
Mõistagi on ettevõtetes pilt väga erinev, kuid keskmiselt määrab tootlikkuse ehk töötaja kohta loodud lisandväärtuse see, millega ettevõte tegeleb, kui hästi on see juhitud, kui häid spetsialiste saab ta kasutada, kui efektiivne on ta tarneahel jne. Mida lähemal on ettevõte eksportimisele, seda suurem on tal võimalus tootlikkust tõsta. Seevastu, ettevõtetel, kes müüvad peamiselt vaid otse kohalikule lõpptarbijale, on tootlikkus eksportivatest ettevõtetest keskmiselt madalam. Seda tuleks maakondade majandusarengu juures arvestada. Samuti sõltub maakondade keskmine tootlikkus paljuski selle majandusstruktuurist. Eestis kahe kõige väiksema tootlikkusega maakonna – Põlva ja Jõgeva – ühiseks nimetajaks on kõrge põllu- ja metsamajanduse osakaal. Kõrgema tootlikkusega maakondades (Harju-, Tartu- ja Saare maakonnad) on aga teenustesektori osakaal kõrgem ning põllu- ja metsamajanduse osakaal väike.
Teatavasti võimaldab ettevõtete kõrgem tootlikkus maksta töötajatele kõrgemat palka, kuna suurema tootlikkusega ettevõtted ja asutused saavad lubada endale suuremat tööjõukulu. Kui möödunud aastal oli kolme esimese kvartali keskmine brutokuupalk 1285 eurot, siis olid üle selle vaid Tallinna ja Harjumaa palgad. Kõigis ülejäänud maakondades jäi palk alla Eesti keskmise. Palgatase määrab aga ära kohalike elanike ostujõu ja elatustaseme.
Äritegevus koondub sinna, kus on selleks paremad tingimused
Eesti erakondade valimisprogrammides pakutud riigiasutuste regioonidesse viimine, üle Eesti kiire interneti, hariduse ja kultuuri kättesaadavuse tagamine, maakondadesse loodud töökohtadele palgatoetuste maksmine, KOV tulubaasi suurendamine ning selle sidumine tema territooriumil asuva majandustegevusega, regionaalsed maksusoodustused, riigisisestesse ühendustesse investeerimine jms. annaksid ilmselt kõik oma panuse maakondade majandusarengule ja parimal juhul võivad ka nende erinevusi siluda, kuid vahe Harju maakonna ja teiste tõmbekeskustega jääb ikkagi suureks.
Inimesed liiguvad sinna, kus neil on paremad töötamisvõimalused, kus neile makstakse kõrgemat palka ning kus neil on selle rahaga ka midagi peale hakata. Vabade töökohtade arv on viimastel aastatel kiiresti suurenenud. Samas asus möödunud aastal kogu Eesti vabadest töökohtadest 70% Harju maakonnas ning 58% Tallinnas. Äritegevus koondub sinna, kus on selleks paremad tingimused: rohkem kvalifitseeritud tööjõudu, paremini väljaarendatud ja efektiivsem tarneahel ning paremad müügivõimalused nii välis-kui ka koduturule.
