Kui kogumajanduse SKP vähenes jooksevhindades 3,2%, siis vaid Harju- ja Tartumaal oli langus keskmisest väiksem – statistikaameti andmetel vastavalt 2,5% ja 2,3%. Selle taga paistab olevat Tallinnas ja Tartus loodud lisandväärtuse tagasihoidlikum vähenemine – vastavalt 2% ja 1,3%. Seevastu viies maakonnas vähenes SKP jooksevhindades üle 6%. Nendeks olid Järva, Lääne-Viru, Põlva, Pärnu ja Valga maakonnad. Ilma Harju ja Tartu maakondadeta vähenes Eesti SKP möödunud aastal 5,6%.
SKP väiksem langus Harju ja Tartumaal ning sealhulgas Tallinnas ja Tartus tõstis nende osakaalu Eesti SKP-s. Harju ja Tartu maakonnad olid ainukesed, mille SKP osakaal Eestis tõusis, kusjuures suurim oli see muutus Harjumaal ja Tallinnas. Harjumaa osakaal Eesti SKP-s kerkis 65,6 ja Tallinnas ligi 55 protsendini – suurimani maakondade SKP mõõtmisajaloo jooksul. Viimase 10 aastaga on suurenenud vaid Harju ja Tartumaal ning sealhulgas Tallinnas ja Tartus loodud SKP osakaal Eesti keskmise suhtes – vastavalt 5,7 ja 0,6 protsendipunkti.
Kõige enam on vähenenud aga Ida-Viru maakonnas loodud SKP osakaal – 2 protsendipunkti. Kui 10 aastat tagasi oli Ida-Virus loodud SKP osakaal Eesti SKP-s 7,8%, siis möödunud aastaks vähenes see 5,8 protsendini. Võrdluseks, kogu Ida-Viru maakonnas loodud SKP on väiksem, kui Tartus. Samas on Ida-Viru maakonna majandus oma mahult jätkuvalt kolmandal kohal.
Tallinna suurele osakaalule Eesti SKP-s võib võrdluseks tuua mõned meie lähiriigid. Juhin tähelepanu, et geograafilise piirkonna definitsioon ei ole Tallinnaga täpselt ühesugune. Kui Riia ja selle lähiümbruse osakaal Läti SKP-s on 66% ja Vilniusel 42%, siis Suur-Helsinkil kolmandik ja Stockholmi piirkonnal vaid viiendik kogu riigi SKP-st.
Eesti keskmise suhtes suurenes SKP elaniku kohta vaid Tartu maakonnas
Möödunud aastal tõusis elaniku kohta loodud SKP Tallinnas ligi 166 protsendini ja Tartus ligi 111 protsendini Eesti keskmisest. Samas ei olnud need osakaalud ajateljel suurimad. Näiteks Tallinna ligi 173% osakaaluga tipp jäi 2014. aastasse, Tartu ligi 116% tipp aga 2016. aastasse.
Maakonna vaates suurenes Eesti keskmise suhtes SKP elaniku kohta vaid Tartu maakonnas, kuid ainult Harju maakonnas oli see Eesti keskmisest suurem – ligi 1,4 korda. Tallinna ja Tartu ümbruses tuleks aga arvestada üsna massilist pendelrännet ehk nende linnade majanduse mahtu mõjutavad oluliselt ka inimesed, kes ei kuulu ametlikult linna elanike hulka.
Maakondade majandust mõjutab oluliselt olukord kohalikul tööturul
Maakondade majandusmahu muutust mõjutab lisaks kohalikule majandusstruktuurile ja ettevõtete efektiivsusele ka selle elanikkonna suurus ja töötajate arv. Viimase kolme aastaga on elanikke juurde tulnud peamiselt vaid Harju ja Tartu maakonda ning veidi ka Pärnu maakonda, samas kui osakaaluna maakonna rahvaarvust on see enim vähenenud Ida-Viru, Jõgeva, Põlva ja Võru maakondades.
SKP elaniku kohta ja palgal ei ole küll kõikide maakondade lõikes üks-ühele seost, kuid üldiselt saab küll öelda, et elaniku kohta suurema SKP-ga maakondades on kõrgemad palgad ja vastupidi. Nii on näiteks Eesti kõrgeimad palgad Harju ja Tartu maakondades ning madalaimad palgad on Valga ja Hiiu maakonnas, kus SKP elaniku kohta on samuti üks madalamaid.
Madalama elaniku kohta loodud SKP-ga maakondades on üldiselt ka tööealisest rahvastikust vähem tööga hõivatud ning nendes maakondades on rohkem mitteaktiivseid tööealisi inimesi. Nii oli kõige madalam tööhõive määr ja väiksem mitteaktiivsete inimeste osakaal Põlva, Ida-Viru ja Võru maakondades, kõrgeim tööhõive määr ja väikseim mitteaktiivsete inimeste osakaal oli aga Harju, Tartu ja Saare maakonnas. Saare maakond on elaniku kohta loodud SKP võrdluses küll Eesti keskel, kuid see ei muuda oluliselt neid seoseid.
Maakondades, kus on halvem tööturu olukord, on ka rohkem suhtelist vaesust
Kui vaadata suhtelist vaesust ehk leibkondi, mille aasta ekvivalentnetosissetulek jääb alla 60% mediaanist, siis oli see möödunud aastal suurim Ida-Viru, Võru, Valga, Põlva ja Hiiu maakondades, madalaim taas aga Harju ja Tartu maakondades. Suhteline vaesus on suurem maakondades, kus on väiksem tööhõivemäär, rohkem mitteaktiivseid inimesi, samas aga ka väiksem elaniku kohta loodud SKP.
