Swedbanki krediidiriski juhi Urmas Simsoni sõnul on püsivhindades SKP kumuleeruvalt langenud kaheksa kvartaliga üle 6%, aga maksejõuetute arv ei ole oluliselt kasvanud. Kas tööjõuturg peab madala majanduskasvu tingimustes vastu?
Eesti kahe aasta majanduslangus on püsivhindades olnud 5,6%. Vaadates nelja aasta SKP-d ning arvestades maha raha odavnemise ehk inflatsiooni, siis on kumulatiivne kasv olnud 2,5%. Mis on vahepeal toimunud palkadega? 2019. aastal maksti Eestis brutopalkadena välja 10,2 miljardit eurot ning 2023. aastal 14,2 miljardit eurot ehk tegelik palgafond on kasvanud 39%. Kardeti ka suuremat tööpuudust, kuid tegelikkuses jäi tase selgelt alla 10% piiri. See tähendab, et tööhõive on püsinud tugevana. Veelgi enam, kui 2021. aastal oli Eestis tööjõudu 697 000 inimest ja eelmisel aastal 748 000 inimest, siis võib öelda, et töötute arv on küll veidi kasvanud, aga tööhõive on veelgi rohkem kasvanud, mis selgitab väljamakstud palkade kogusumma kasvu.
Laenude ja säästude seis on koondnumbrina püsinud hea – kodumajapidamiste hoiused on nelja aasta jooksul kasvanud 44% ja ettevõtete hoiused on püsinud paari viimase aasta jooksul stabiilsena 10 miljardi euro juures. Kuna palgafondi kasv on olnud kiire, majanduskasv madal ja intressimäärad kõrged, siis tekib küsimus: kas ettevõtted peavad vastu?
Tänase seisuga on maksejõuetuse tase küll madal, kuid sektoritest on kõige haavatavamad tööstus, põllumajandus ja ehitus. Kui põllumajandussektor on hõive mõttes veidi väiksem, siis tööstus ja ehitus on suured. Me näeme, et on ettevõtteid, kes on kaotanud rahavoogu, kuid laenude teenindamisega probleeme ei ole. Osadel juhtudel oli eelnev laenukoormus niivõrd madal, et laenuteeninduse kattekordaja ehk rahavoo suhe laenu maksetesse on langenud näiteks 2 pealt 1,5 peale. Seega võib öelda, et paljudel juhtudel on maksejõuetuseni pikk maa minna. Muidugi, seljataha jäänud rasked aastad vähendavad ettevõtete vea tegemise võimalust, seda kas toorainet ostes, müügihindu kokku leppides, tööjõu osas või palgatõusu valguses.
Kuidas on läinud kinnisvarasektoris? Räägitakse, et hinnad on meeletult kerkinud, kuid vaadates eelmisel aastal Tallinnas sooritatud 8500 tehingut, siis 300 000 euro piiri ületasid neist 10,9% ning keskmine laenusumma oli 120 000 eurot. Tartus ületas omakorda 200 000 euro piiri ligi 11% kõikidest lõpule jõudnud kinnisvaratehingutest. Seega tundub, et kuulutustes nähtav hirmkallis kinnisvara ei jõua pigem tehinguni ning reaalsed hinnad on arvatust hoopis madalamad.
Kuue kuu euribor oli 13. mai seisuga 3,80%, baasintressimäärade tippu nägime eelmise aasta oktoobri alguses, mil see kerkis 4,14% peale. Viie aasta swap ehk turu hinnang viie aasta keskmise baasiintressimäära kohta on täna 2,89% ehk turg arvab, et intressimäärad langevad. Samas on turg oma arvamust ka kõvasti muutunud, veel aastavahetusel oli sama näitaja 2,35%. Kolleegidega arutades tundub, et turg alahindab keskmist intressimäära, näiteks aastavahetusel oodati, et järgmise aasta suveks on intressimäär alla 2%, täna ootame, et järgmise aasta aprillis on euribor 3%.
Vaadates ajalukku, siis intressimäärade langusega on üldjuhul kaasnenud keerulised ajad. Millal on varasemalt üldse intressimäärad langenud? Näiteks 1998. aasta globaalse finantskriisi järel või 2001. aastal, mil IT-sektor kukkus kriisi ja Nasdaqi aktsia kukkus 78% oma turuväärtusest. 2003. aastal põhjustas langetuse Iraagi sõda, 2004. aasta suvel oli föderaalreservi intressimäär 1,25 % ning kaks aastat hiljem ehk 2006. aasta juunis oli 5,25% ehk sama mis praegu.
Intressimäärade tõusu mõju on pikaajalised. Kui intressimäär jõudis 2006. aastal 5,25% peale, tegi see oma majandust jahutavat tööd, mis viis finantskriisini ja kiire intressimäärade langetamiseni 2007.-2008. aastal. Pärast seda jäeti intressimäärad rahule kuni 2015. aastani. Ainukene rahulik periood, millal intressimäärad langesid ja midagi justkui ei toimunud, oli aastal 2019. Siis tuli aga pandeemia ehk uus kriis.
Intressimäärade tõus teeb majandusaktiivsuse vähenemisel oma tööd. Küll aga toimub täna võidujooks ajaga: kas Eesti ettevõtted peavad võrreldes Euroopa ettevõtetega paremini vastu ja kas enne tulevad intressimäärade langused, sest Eurotsoonis tervikuna tekib vajadus stimuleerida rahapoliitikat? Intressimäärade tõus on muutnud seda, kuidas vaadatakse varade hindu. Näiteks 2020. aasta mais väljastas USA võlakirja 1,25% tootlusega, aga täna ootab turg, et 30-aastase võlakirja tootlus jääks 4,7%-4,8% vahemiku. Seega on tootluse ja ootuse tõus langetanud võlakirja hind 50% võrra. Kes sai kahju ja kas see viib maksejõuetuseni? Küsimus on pigem selles, kas nende võlakirjade ostjal on piisavalt finantspuhvrit, et see ei viiks maksejõuetuseni.
