27/07/00 Positmees kirjutas Tartu linnas peale üüri piirmäära kaotamist üürimäära suurenemisest 2-8 korda. Head ajakirjanduslikku tava järgides oli juurde toodud dramaatiline seik, kus vaesemad inimesed suurenevate kulutuste tõttu raskustesse sattuvad. Imekombel oli kirjeldatud ka juhuseid, kus üürimäära suurenemine üürnike suurt ei morjendanud.
Üürimäärade regulatsiooni alt vabastamine võib tunduda saatanliku tembuna kogu vaesema elanikkonna vastu. Aeg-ajalt kostab ikka hüüdeid kuratlikest omanikest, kes vaeselt üürnikult seitse nahka üritavad koorida.
Milles on probleem?
Me elame turumajanduslikus riigis, kus kapital ehk maja peab tulu tootma. Vastasel korral peab kapitalist loobuma. Kapitali võime tulu toota annab motivatsiooni kapitali hoida olukorras, et tulu oleks kindel. Elamu puhul tähendab viimane, et maja peab olema elamiskõlblik ja üürnikele atraktiivne.
Omanikele tagastatud üürimajad on tulu mittetootev kapital ja tulu mittetootmine peegeldub ehedalt hoonete heakorras – katus jookseb läbi, uksed-aknad lasevad tuult läbi, torud lekivad jne. Omandist ei loobuta vaid seetõttu, et oodatakse üürilepingute lõppemist, mille järel oleks võimalik omandit kasumlikult majandama hakata.
Üürimäärade vabastamine annab tunnustust, et Eesti iseseisvumise ja omandireformiga soovisime taastada eraomanike vabariiki, mitte sotsialistlikku omandit ülistavat monstrumit.
Omanik ei ole koll
Järgmise sammuna tuleb teadvustada, et üürimaja omanik ei ole koll, keda vihata. Omanik, kes peab elamu tulu tootma panema, on üürnike olemasolust ülimalt huvitatud. Üürnike peletamine liigkõrge üüriga on kahjulik nii üürnikule kui omanikule, sest üürniku ärakolimisel kaotab omanik tuluallika.
Paraku kulgeb majanduselu tsüklite kaupa ja kindlasti võib näha liigsetesse kõrgustesse püüdlevaid üürimäärasid. See on paratamatu asjade areng, mis sunnib üürnike hääletama jalgadega ehk liikuma sobilikumale pinnale. Viimane omakorda toob põhjendamatult kõrge üürimäära alla.
Hädalistele abi omavalitsuselt
Kindlasti on hulk inimesi, kes ei suuda maksta uut kõrgemat üürimäära. Lahendus nende abistamiseks ei ole mitte kogu üürisektori hindade reguleerimine, vaid konkreetsete abivajajate toetamine. Senini olid sotsiaalabi pakkujateks põhimõtteliselt majaomanikud, kes loobusid oma tahte vastaselt ja omavalitsuse sunnil tulust, et abivajajale eluaset pakkuda. Toetuse peab siiski organiseerima omavalitus!
Tartu samm üüride vabastamisel on heaks näiteks kõigile teistele omavalitsustele. Siiski ei maksa liialt kiirustada. Kindlasti tasub oodata kuu või kaks, kuid mitte asjatult venitada, ja õppida Tartu kogemusest, et paremini vältida üürimäärade vabastamisest tulenevaid raskuseid. Samas on üürimäärade vabastamine tegur, mis elavdab kinnisvaraturu seni suht tundmatut üüriturgu. Üüriturg on aga erititähtis just nimelt vaesemale elanikkonnale – neile, kellele on vaja abi pakkuda.
