Miks peavad maaomanikud taluma elektriliine, kui elektriarvega nõutakse neilt sisse aina suuremaid summasid. Kas nad ei võiks osaliselt või täielikult vabastatud olla võrgutasude maksmisest?
Kas kinnistuomanikud, kelle maal elektriliinid, ei võiks osaliselt või täielikult vabastatud olla võrgutasude maksmisest?
Teisalt on tehnovõrkude omanikud (elektri-, gaasi-, soojus-, elektroonilise side ja vee-ettevõtjad) probleemi ees, kuidas lahendada kinnistuomanikele tehnorajatiste talumise hüvitiste maksmine pärast riigikohtu 17. aprilli 2012 otsust, millega tunnistati põhiseaduse vastaseks senised hüvitismäärad.
Riigikohus leidis, et senine talumistasu ei pruugi olla kinnistuomanikele õiglane, sest hüvitis ei arvesta tehnorajatisest tulenevat tegelikku mõju kinnistu kasutamisele. Riigikohtu otsus jõustus edasiulatuvalt, mis tähendab, et 16. aprillini 2012 tuleb tehnorajatiste talumise tasu maksta kuni otsuse jõustumiseni seaduses olnud määrades, kuid alates 17. aprillist 2012 need määrad enam ei kehti.
Nii ongi tehnovõrkude omanikud küsimuse ees, kas jätkata hüvitiste maksmist senises määras või jätta hüvitised kuni uue regulatsiooni kehtimahakkamiseni välja maksmata ning riskida kinnistuomanike viivisnõuetega? Kas töötada välja enda metoodika, sest justiitsministeeriumil võib minna uue seaduse tegemisega aastaid?
Kas leppida kinnistuomanikuga uus talumise tasu kahepoolselt kokku, kaaludes seejuures ka varianti, et hüvitiseks oleks kinnistuomaniku vabastamine teenustasudest? Millist mõju avaldab mis tahes otsus teenustasudele, teenuse kättesaadavusele mõistliku tasu eest, võrguinvesteeringutele, kinnistuomanike õiglasele või tarbijate võrdsele kohtlemisele?
Võrguettevõtjate jaoks on küsimused pakilised, sest neil tulnuks 2012. aasta 1. juuliks avalduse esitanud kinnistuomanikele maksta 2012. aasta eest hüvitis välja hiljemalt 1. detsembriks 2012.
Ka kohalikud omavalitsused peaksid tähelepanelikud olema uute tehnorajatiste ehitamist lubavate sundvalduste seadmisel, sest justiitsministeerium märgib, et lisaks perioodilisele talumishüvitisele tuleks kinnistuomanikele maksta ka sundvalduse seadmisel hüvitist selle eest, et nende maale üldse tehnovõrk rajatakse.
Teisisõnu: kinnistuomanikul on õigus hüvitisele nii sundvalduse seadmise eest (ühekordne hüvitis) kui ka hilisema kitsenduse talumise eest (perioodiline hüvitis).
Mida sellises olukorras soovitada?
Kinnistuomanik, kes arvab, et teemaga pole mõtet tegeleda, sest tasud on nagunii tühised, võiks uurida võrguettevõtjatelt, kuidas on kavas hüvitiste maksmise küsimus lahendada. Võrguettevõtja passiivsuse korral tasuks teha omapoolne ettepanek.
Kui aga tegemist on kinnistule alles rajatava tehnovõrgu või -rajatisega, siis tasuks läbi rääkida ka kinnistu koormamise ühekordses hüvitises, nagu justiitsministeerium on oma analüüsides välja toonud.
Võrguettevõtja, kelle tehnovõrgud ja -rajatised paiknevad paljudel kinnistutel, peaks välja töötama hüvitiste arvutamise metoodika. Miks mitte teha seda koos teiste sama valdkonna võrguettevõtjatega, sest eksimisel võivad kaasneda kohtuvaidlused.
Riigikohus annab seejuures omalt poolt metoodika tegemiseks vajalikud soovitused: võrguettevõtjal tuleks esmalt luua oma tehnovõrkude ja -rajatiste liigitus, seejärel peaks ta kaardistama faktilised ja õiguslikud piirangud, mis tulenevad maa sihtotstarbest ning eelneva alusel töötama välja hüvitise suuruse leidmise meetodi.
Kui kinnistuomanikke, kelle maadel asuvad tehnovõrgud, on vähem, võib võrguettevõtjale alternatiiviks olla ka personaalne kokkulepe iga maaomanikuga.
Kohalikud omavalitsused peaksid sundvalduse seadmisel hindama ka kinnistuomanikule sundvõõranditasu määramise õigustatust ning haldusaktis selle suuruse ja tasumise korra välja tooma.
Hüvitiste ümbervaatamine on konfliktne olukord, mis praeguse vastasseisu kinnistuomanike ja võrguettevõtjate vahel võib lihtsalt ümber mängida vastasseisuks kinnistuomanike ja tarbijate vahel.
Moonika Kukke
Glimsted
Advikaat
