Rattateede arv linnas kasvab jõudsalt, kuid sageli on ratturitel mureks hoopis see, kuhu saaks ratta jätta. Kas tuua see niigi kitsasse esikusse või vinnata lausa voodi kõrvale? Koridori jätta ei luba kaherattalist sõpra juba tuleohutus. Aga kuidas veenda majaelanikke mõtlema eraldi rattahoidla rajamisele?
Hiljuti valmis kesklinna viiekordse kortermaja keldris nutikas rataste hoiuruum. “Meie ühistu ehitas rataste hoiukohaks välja paiga keldris,” ütles KÜ Paldiski mnt 24 juhatuse liige Riho Leppik. “Meil on eestiaegne viiekordne kivimaja, kus keldris kunagine pommivarjend. Enne oli seal hunnik segadust ja mullane pinnas. Ennekõike on küsimus tahtes. Kui on tahe, siis on kõik võimalik! Üldjuhul mingi nurgakese ikka leiab, mida rattahoiuks kasutada.”
Leppik, kes armastab ka ise rattaga sõita, on uue hoiukohaga rahul. “Ennekõike on küsimus tahtes. Kui on tahe, siis on kõik võimalik,” nentis ta. “Korrusmajade keldris üldjuhul mingi nurgakese ikka leiab, mida rattahoiuks muuta. Paljud keldriboksid seisavad aastakümneid tühjana. Olukorra muudab aga keerulisemaks, et selliste ettevõtmiste puhul on vaja sajaprotsendilist korteriomanike nõusolekut.”
Kuigi kõik majaelanikud polnud rattahuvilised, leiti üksmeel elanike erivajadusi arvestades. “Kes ei hoia hoidlas ratast, hoiab seal näiteks lapsevankrit või suuski. Hundid söönud, lambad terved!” lausus Leppik.
“Elanikud said aru, et lisavõimalus liikumisvahendite hoiuks tõstab mingil määral kõigi korterite väärtust. Ehitasime aasta tagasi välja kogu keldripinna koos boksidega. Meil on kokku üle saja korteri, kogu ehitus läks maksma paarikümne tuhande euro kanti. Iga individuaalse boksi ehituse summale arvestasime mõttelise osa üldkasutuses rattahoiuruumi ehitushinnast lisaks.”
