Üldisemalt võiks öelda, et see peaks Eesti 20-aastase iseseisvuse ja pea sama pika turumajanduse tingimustes olema juba ammu-ammu selge, et majandus on tsükliline. Majanduse pöördumine tõusufaasist langusesse ei saa olla midagi sellist, mida “lepingupool ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata” (VÕS §97 lg 2 p 1).
Selline käsitlus riigikohtus oleks kui TTÜ majandusteaduskonna 70aastase ajaloo käskkirja kustutamine.
Teisalt peaks minu arusaamise järgi äritegevus olemagi riskide võtmine, mis oma olemuselt peab arvestama majandusolude pideva muutumisega. Teisiti ei ole see lihtsalt võimalik.
Kinnisvarakonteksti minnes on keeruline protsessist aru saada, kus lepingu osapool nõuab kinnisvaraarendajalt lepingu lõpetamist, sest olud on muutunud ja vara on uutes tingimustes liiga kallis. Kas arendaja peaks seejärel ehitaja poole pöörduma ja nõudma samal põhjusel hinnaalandust?
Ehitaja peaks omakorda pöörduma allhankijate poole ja nõudma hinnaalandust. Allhankijad pöörduksid tööliste poole ja kinnitaks, et tunamullu makstud palk oli liiga kõrge, olud on muutunud ning nüüd tuleb see tööandjale tagasi maksta. Seejuures tuleks vist ka riigilt “üleliigne” tulumaks ja sotsisaalmaks tagasi nõuda. Läheb absurdiks.
Loodan siiski, et kohtunikud mõistavad majanduse olemust ja saavad aru, et majandustsükleid kohtuotsusega tühistada pole võimalik. Majandus jääb tõusma ja langema meie tahtest sõltumata.
Eesti-suguse väikeriigi elanikena peame leppima, et oleme majanduse maailmamerel väike lootsik, mis kõigub suurte tankerite lainetes.
Artikkel ilmus 06/12/2010 väljaandes Ehitusuudised.net.
