Siim Kallas on kui oma Donald Trump, kelle iga säuts ületab meediakünnise. Kunagine liberaalide mantra „maksudega ei mängita“ on asendumas „me mängime ka“. Eesti vanimaid ajalooürikuid Taani hindamisraamat (1241) kirjutas üles külad ja adramaad, et ülikutele maksu koguda. Sellise feodaalse koormisega välja tulla ei ole kuigi kaasaegne maksupoliitika ja ei arvesta ühiskonna hetkeseisu ning omandi kujunemist.
Laari valitsuse radikaalne refomipoliitika on Eestist teinud ühe suurima omanike osakaaluga ühiskonna Euroopas. Kinnisvara omab nii saks kui sulane. Kuna kinnisvaramaks maksustab objekti, siis ei arvesta see omaniku maksevõimet. Reformide tulemusena ei ole kinnisvara jaotunud ühiskonnas jõukuse alusel, mis on tavapärane Vanas-Euroopas. Näiteks Nõmmel elavale pensionäride, kellele vara tagastati või kes säästudest vene ajal kodu ehitas, tuleks maks ebamõistlikult kõrge võrreldes sissetulekutega. Samas ei hüvitanud keegi omanikele vara lagastamist ning saamata jäänud tulu okupatsiooniaastate eest. Kes poliitikutest julgeks küüniliselt väita, et eks siis müüge maja ning üürige korter?
Riik on aastaid õhutanud säästma ning investeerima ja mitte lootma riigipensionile tulevikus. Paljud on seda teinud paigutades raha ka kinnisvarasse. Noored pered on eelistanud korteri üürimisele selle ostmist. Kinnisvaramaks paneks raskesse olukorda paljud vähese sissetulekuga omanikud. Põllu- ja metsamaad tagasi saanud, kelle maa oli niigi 50 aastat ebaseaduslikult võõra riigi kasutuses, on sunnitud oma pensionisambad müüma. Ostjateks oleks välismaised pensionifondid ja suurettevõtted, kes makuskoormusega paremini toime tuleks. Põllu ja ärikinnisvara suuremal maksustamisel puhul tooks see kaasa ka toiduainete hinnatõusu ja tootmiskulude kasvu. Kõik see viiks suurte eranditeni ja kokkuvõttes oleks see ikka rikaste ja ilusate maks. Ehk jõutakse enam-vähem sama tulemuseni, mis astmelise tulumaksuga.
Kinnisvaramaksu kehtestamine oleks ennatlik elamufondi kehva seisu tõttu võrreldes Vana- Euroopaga. Fakt on, et ligi 50 % leibkondadest elab rekonstrueerimist vajavates korterelamutes. 2016.a Eurofound uuring tõi ehmatavalt välja, et ligi viiendiku Eesti elanike eluruumides puudub veeklosett või tänapäevane pesemisvõimalus ning on probleeme niiskuse ja eluohtlike küttekolletega. Omanike investeeringud tuleb soodustada ning toetada ja mitte elamist täiendavalt maksustada. Omanike kulud on niigi aastatega kasvanud – oluliselt on tõstetud gaasi- ja kütteõli aktsiise, kuus korda on vähendatud eluasemelaenu intresside tuludest mahaarvamise ulatust. Lisaks ahistatakse omanikke tänavate talvise hooldamise kohustusega, olematute tehnorajatiste talumistasudega ja lisanduvate omandikitsendustega.
Tegelikult meil kehtib kinnisvaramaks. Tõesti, meil ei maksutata pärandit-, kinkeid ega maad koos hoonetega. Maamaks on kinnisvaramaks ning selle määrade muutisega saab kov maksukoormust reguleerida. Kodualuse maamaksuvabastuse kehtestamise järel tõstsid omavalitsused näiteks muus osas maamaksu määrad lakke. Maksustades maad koos hoonetega tekib kohe küsimus, kuidas õigelt ning suure halduskoormuse ja kuluta määrata iga objekti maksustamishind. Lihtne ja eranditeta selline maksusüsteem küll ei saaks olema.
Koduomanike maamaksuvabastuse on kehtinud viis aastat ja riigi poolt lubatu tagasipööramine oleks põhiseadusvastane. On õiglane, et oma kodu eest ei pea me mitu korda maksma. Maksuvabastus kehtib elukoha põhiselt ja seega on vale väita, et kov on jäänud ilma tuludest, kuid peab kandma taristu kulusid, kuna üksikisiku tulumaks laekub omavalitsusele elukohapõhiselt. Arutelu väärib, kas kov peaks saama kõrgemat maamaksu kasseerida juhul, kui tasuta ühistransport viib elaniku maksutulu Tallinna, kuid vald peab remontima teid ja lükkama lund. Tuletagem meelde, et kodualuse maamaksuvabastuse algatasid IRL ja Reformierakond koos 2011. aastal valitsuses olles.
Õige, et kohalikel omavalitsustel peab olema piisav maksutulu. Kuid haldusreformi eesmärk oligi luua tõhusamad ja maksujõulisemad isevalitsused. Piirid on ümberjoonistatud, riik osad ülesanded omavalitsustele üle andnud ning siis tuleb kaasa anda ka vastav riigieelarve maksutulu. Kinnisvaramaksust võidaks Põhja-Eesti rikkad omavalitsused, kus niigi on olud enam-vähem. Kui korterid maksvad teatud Eesti osades euro või neist loobutakse riigi kasuks (Kohtla-Järve näide), siis kivist vett välja ei pigista. Hoidkem maksurahu ja lahendus on ikkagi ettevõtlikkuse soosimine ja ekspordivõimaluste kasvatamine.
