Eesti Korteriühistute Liidu (EKÜL) hiljutises analüüsis märgitakse, et tänases Eestis on kasutamata potentsiaal, mis on Lääne-Euroopa riikides laialt levinud ning mis eeldab riigi, omavalitsuse ning kodanike omavahelist koostööd eluasemete loomisel.
“Ühistulise ehituse puhul jääb kodanikele õigus ja kohustus moodustada korteriühistu, leida finantsvahendid ning juhtida ise kogu ehitusprotsessi,” selgitas analüüsi autor, EKÜL nõukogu esimees Marit Otsing, liidu värskes ajakirjas “Elamu.” Ühistuline ehitus oli laialt levinud esimese Eesti Vabariigi ajal, nõukogude perioodil kooperatiivide näol ning tänapäevani kasutatakse seda teistes Euroopa riikides.
Protsessi põhimõtteline mudel on alljärgnev: grupp kodanikke, kel on soov omandada eluase ning kes jagavad sarnaseid ootuseid eluasemele (nt noored pered), asutavad juriidilise organisatsiooni (korteriühistu või mittetulundusühingu). Ühiselt valitakse välja soovitav elupiirkond. “Vaadeldes tänast demograafilist olukorda Eestis võib tõenäoliselt esialgu olla valitud piirkonnaks mõni Tallinna või Tartu lähivald.
Organisatsiooni esindajad pöörduvad valla poole sooviga omadada maad ning alustada ehitusprotsessiga. Omavalitsuse ning riigi koostöös pakutakse soovijatele välja sobiv krunt ning toetatakse infrastruktuuride rajamisel. Ühistu võtab krundi tagatisel pangalaenu, leiab projektijuhi ning korraldab ehituse,” selgitas Otsing.
Riigi ülesandeks on tema sõnul luua üldriiklik toetusprogramm, mis tutvustab avalikkusele ühistulise ehituse põhimõtet ning pakub välja toetusmehhanisme, näiteks tasuta maa andmine või infrastruktuuride rajamine. Omavalitsus saaks tema sõnul olla toetajaks maa ning infrastruktuuride rajamise küsimustes.
“Uute korteriühistute ehituse toetamine võimaldab efektiivseimal moel lõimida erasektori ning avaliku sektori finantsvõimekuse. Korteriühistute ehitus on alati hoogustunud majanduslikult nõrkadel perioodidel (nt pärast sõda) või väiksema finantsvõimekusega elanikegruppide puhul (näiteks noored), kuna ühistuehitus koondab inimesed, kellel on selge visioon ja ootused eluasemele, kuid kes soovivad maksta võimalikult vähe ning on selle asemel valmis panustama oma isiklikku aega ning tööjõudu,” selgitas Otsing.
“Ühistuline ehitus, kus loodava maja korteriomanikud korraldavad ise majaehituse, valides ise projekti ning olles ehitustööde tellijaks, kaasab ehitusprotsessi tuhandetes tundides vabatahtlikku tööd, mille arvel odavneb korteri hind ostjale. Samuti on ühistulise ehituse puhul välistatud korteri kasumimarginaali kinnimaksmine tulevase omaniku poolt, kuna arendaja on ühtlasi ka omanik,” rääkis ta.
Eestis tuleks tema hinnangul täna riigi, omavalitsuste ning kolmanda sektori koostöös töötada välja ühistulise ehituse põhimõtted ja toetusskeemid ning tutvustada neid avalikkusele.
“Elanikkonna gruppide toetus ühistuehituse elluviimiseks võimaldab otseselt vältida linnastumisest tulenevaid probleeme nagu getostumine või teatud piirkondade „tühjaksjooksmine“, leidis Otsing. “Internetiajastul on võimalik elupiirkondade rajamine ka kaugematesse maapiirkondadesse, kuhu saavad koonduda inimesed, kes väärtustavad rohelist elulaadi ning kelle töö ei eelda igapäevast kontoris viibimist. Selliste inimeste hulk on kasvav. Samuti võimaldab taskukohase eluaseme pakkumine väljaspool linnasid tuua tagasi elu maale, kuna kasvav elanikkond vajab lasteaedu ja koole ning terviklikult planeeritud elukeskkond võimaldab neid luua ühistute juurde.”
Ühistulise ehituse soodustamine aitab Otsingu hinnangul vähendada mitte ainult linnastumisest tekkivaid probleeme vaid ka toetab eluasmepiirkondade ühtse planeeringu põhimõtet. “See looks ka võimalusi väiksema maksejõuga elanikkonna gruppidele eluaseme soetamiseks,” leidis ta.
