Aasta siis oli 2005. Ostja tuli ja ostis ehitusjärgus oleva korteri. Ta pidi ootama paar kuud või isegi kuni aasta, kuni korter valmis sai. Valminud korteri puhul teadis nii arendaja kui ostja ilmeksimatult, et korteri turuväärtus oli tõusnud mitukümmend protsenti. Ehk siis ühe miljoni krooniga ostetud korteri väärtus oli tõusnud minimaalselt 150 000…200 000 krooni. Palganumbriga kõrvutades – see oli 2…3 toonast keskmist aastapalka.
Kui siis korter valmis ja arendaja ta korterit üle vaatama kutsus oli ostja õnnelik – ta saab peatselt sisse kolida uude korterisse. Teise suurt rõõmu tekitav tegur oli see, et ostetud korteri turuväärtus oli tõusnud. See andis ostjale esialgselt planeeritust suuremad võimalused finantseerimise korraldamiseks. Kulutusi on ju uue kodu ostmise järel palju – mööbel, sisustus, kolimine…
Suur rõõm majanduslikult õnnestunud tehingus viis selleni, et kliendid muutusid korteri vastuvõtmisel lohakamaks. Ah, mis sellest viltusest liistust – see korter on ju sadu tuhandeid kallimaks läinud. Ja nii tegid ostjad järeleandmisi mitmetes-mitmetes pisiasjades.
2008. aasta alguseks on olukord kardinaalselt vastupidine. Korterite hinnad on ülepakkumise tõttu võtnud selge langustrendi. Korteriostjad, kes täna pool aastat tagasi ostetud kortereid kätte saavad on õnnetud – oleks omal ajal pidanud ostuotsuse edasi lükkama – siis oleks sama korteri saanud odavamalt kätte.
Ja finantseerimisega võib olla probleeme. Ühest küljest karmistavad pangad laenuandmise tingimusi. Teisest küljest suureneb eluasemelaenude intressimäära aluseks olev euribor ja üritab lüüa rekordeid.
Kolmas paha asi on see, et ülepakkumine ja seisak on ka korterite teisesel turul (ehk vanade korterite turul). Olemasoleva korteri müümine ei ole sugugi lihtne. Raske on ka täna pakkuda koduks olnud korterit madala hinnaga omades teadmist, et mingi aeg tagasi oleks võinud sama korteri eest rohkem raha saada.
Mida siis pahased ostjad arendajaga teevad?
Nad ei ole õnnelikud ja see paneb ostjaid norima iga pisiasja kallal. Küll on seinal mingi täpp (mis sellest, et korteriostja on selle täpi ette plaaninud kapi panna), küll on liistud kehvasti paigaldatud (mis sellest, et liistu viltuolek paistab välja ainult loodi appi võttes). Ühesõnaga – ostjad on ülimalt kriitiliseks muutunud.
Mida siit arendajatel järeldada? Elamispinna ostmine on paratamatult emotsioone täis tegevus. Viltune liist või pragu seinas reaalset elu tegelikult ju ei häiri – seda teab nii korteri ostja kui ka arendaja. Küll on see emotsionaalne tegur, mis ei anna ostjale tuge positiivse ostuotsuse langetamiseks.
Arendajad peavad hakkama üha enam tähelepanu pöörama kvaliteedile. Kvaliteet tähendab antud kontekstis esmajärjekorras hoone ehituskvaliteeti. Teises järjekorras tähendab kvaliteet protsesside kvaliteeti – kas müügimees korraldab müügitehingu optimaalselt ilma klienti asjatult jooksutamata? Kas kõik dokumendid on korrektselt ette valmistatud ja saavad õigel ajal õiges kohas allkirjastatud / üle antud? Kas korteri üleandmine toimub õigeaegselt? Kas klient on ostu-müügiprotsessi jooksul asjade käigust piisavalt informeeritud?
Kokkuvõtteks mainiks veel korra kõige olulisemat. Keeruliseks muutunud olukord on pendli löönud teise äärmusesse. Kiiruga ja kuidagimoodi tehtud tööd klient enam ei aktsepteeri. Neil, kes sellest aru ei soovi saada ei ole arendusturul enam pikka põlve.
