Käsiraamatu “Korter üürile – närvesööv hobi või rikkuse allikas?” autor ja Kinnisvarakool OÜ üürikoolituse lektor Tõnu Toompark annab nõu üüriäri teemadel.
Üürileandjad kirjutavad sageli üürilepingusse sisse leppetrahve eluruumis suitsetamise, üürimaksetega hilinemise või muude üürilepingu rikkumiste eest. Enamasti on leppetrahvid suunatud juhtumitele, mil üürnik üürilepingut rikub, vähem olukordadeks, kui üürileandja lepingust kinni ei pea.
Võlaõigusseadus kirjutab selgesõnaliselt: kokkulepe, millega eluruumi üürnikku kohustatakse lepingu rikkumise korral tasuma leppetrahvi, on tühine.
Vaatamata sellele, et üürnik on lepingu allkirjastanud ja sellega leppetrahvi olemasolule nõusoleku andnud on leppetrahvi üürnikult nõudmine õigustühine. Üürniku leppetrahviga nõustumine ei muuda seda seaduslikuks, sest seadus keelab selgelt üürniku vastu rakendatava leppetrahvi.
Lepingusse kirjutatud leppetrahvid või ülikõrged viivised võivad ehk siiski (mitteteadlikku) üürniku distsiplineerida õigeaegselt üürimakseid tasuma.
Üürileandjal ei ole kohust või üürivaidluskomisjoni mõtet leppetrahvide üürnikult väljanõudmisega tülitada, sest seadus määrab leppetrahvide tühisuse selgesõnaliselt.
Kui üürilepingus on leppetrahv, mida peab lepingu rikkumise puhul tasuma üürileandja, on selline kokkulepe lubatud, sest see ei ole üürniku kahjuks tehtav kokkulepe. St kui üürileandja rikub üürilepingut ja üürilepingus on rikkumise puhuks kokku lepitud leppetrahv, on üürileandjal kohustus üürnikule leppetrahvi maksta.
Loe rohkem praktilisi nõuandeid, kuidas eluruumide üüriäris edukas olla käsiraamatust “Korter üürile – närvesööv hobi või rikkuse allikas?“, mille autorid on kinnisvaraanalüütik Tõnu Toompark ja jurist Evi Hindpere või tule Kinnisvarakool OÜ koolitusele.
