Üürileandmiseks sobilikku korterit otsides tuleb otsustada, kas soetada pigem suurem või väiksem elamispind. Väikeste ja väiksema tubade arvuga korterite likviidsus on üüriturul enamasti kõrgem. See tähendab, et väiksemaid kortereid on tavapäraselt võimalik kiiremini üürile anda.
Kiirema üürileandmise oluline eelis on kiirem üürirahavoog ja väiksem vakantsuseperiood.
Samuti on reeglina väikese korteri ruutmeetri üürihind kõrgem, kui suurel korteril. Ühetoalise korteri ruutmeetri üürihind on reeglina ikka kõrgemal kui kolmetoalise korteri ruutmeetri üürihind.
Suure korteri puhul on likviidsus madalam, st seda on kõrgema hinna tõttu raskem üürile anda. Likviidsust vähendab kõrgem hind, mida suudab väiksem seltskond üürnike maksta.
Seega peab üürileandja suure korteri puhul arvestama suurema vakantsusega. Vakantsuseperioodil tuleb aga kõrvalkulud (kommunaalkulud) tasuda üürileandjal.
Samuti tuleb likviidsus mängu üüriärist väljumisel. Kui plaan on üürileandmine lõpetada, on väiksemale korterile tõenäoliselt lihtsam ostja leida.
Väikse korteri kõrgem üürihind ei tähenda automaatselt kõrgemat tootlust. Seda põhjuselt, et väikese korteri ostuhind ruutmeetri kohta on samuti enamasti kõrgem.
Suure korteri puhul tasub mõelda, kas korter on võimalik tubahaaval välja üürida. Tõenäoliselt tähendab selline kommunaalkorteri pidamise äri üürileandja jaoks täiendavat toimetamist üürilepingute haldamisel, kuid vähemalt teoreetiliselt peaks see tasutud saama läbi parema üüritootluse.
Loe rohkem praktilisi nõuandeid, kuidas eluruumide üüriäris edukas olla käsiraamatust “Korter üürile – närvesööv hobi või rikkuse allikas?“, mille autorid on kinnisvaraanalüütik Tõnu Toompark ja jurist Evi Hindpere.
