Vabariigi Valitsuses 12. jaanuaril 1999. a. põhimõtteliselt heakskiidetud “Eesti Elamumajanduse arengukava aastani 2010” on suures osas pühendatud üürnikele ja nende probleemide lahendamisele.
Nii on arengukavas ette nähtud asustamata ja vabanevate korterite üürile andmist esmajärjekorras tagastatud elamust lahkumasunnitud üürnikele, anda neile “sundüürnikele” võimalus kasutada EVP-sid samaväärse eluaseme või krundi erastamisel. Samuti on eesmärgiks reguleerida üüripiirmäärasid, kuni on loodud alternatiivne üüri-eluasemefond ja loodud eluasemetoetuste süsteem ning võimaldada pikaajalist eluaseme sooduslaenu üürnikele. Muuhulgas on ette nähtud ka üüriseaduse väljatöötamine.
Muidugi on äärmiselt tore ja kiiduväärne, et riik üritab aidata omandireformi hammasrataste vahele jäänud inimesi, kuid eeltoodud küsimusi käsitledes tekkib suur hulk probleeme.
Nii üürimajade omanikel kui ka üürnikel tuleb ükskord jõuda arusaamale, et nad siiski teineteiseta hakkama ei saa. Üürnik vajab elamispinda ja üürimaja omanik vajab üürnikult saadavat raha elamu korrashoiuks. Pigem tuleb seda punkti mõlemale osapoolele selgitada, sest praegu on suur osa vastasseisust põhjustatud pigem emotsionaalsusest kui ratsionaalsetest kaalutlustest. Nii näiteks 15% tagastatud üürnikest arvab, et majaomanik on inimesena ebameeldiv.
Riikliku või munitsipaalüürisektori loomine on äärmiselt kummaline soov. Kui kõik eluasememajandust puudutavad arengukavad, uuringud, ülevaated jne., toovad välja meie elamufondi äärmiselt kehva seisu ja investeeringute suure vajaduse, siis taolise üürisektori loomine vähendaks automaatselt potentsiaalseid rahavooge eraüürisektorisse. Siinkohal peab veel mainima, et praegused kinnisvarahooldusettevõtted kuuluvad suures enamuses omavalitsustele ja nende poolt pakutavate teenuste kvaliteedi osas on ilmnenud palju rahulolematust.
Üüripiirmäärade reguleerimise lõpetamisest on räägitud juba pikemat aega. Dereguleerimise esimene samm on tehtud elamuseadusega, mis ütleb, et üüri piirmäära ei rakendata nende eluruumide suhtes, mis on valminud pärast 1991. aasta 20. juunit. Elementaarne nõudluse-pakkumise teooria ütleb, et üürimäära reguleerimisega selle turumäärast allpool hoidmine, mida meilgi tehakse tekitab automaatselt elamispinna defitsiiti. Rahavoogude lõpetamisega eraüürisektorisse avaliku üürisektori loomise teel, suureneb see defitsiit veelgi, kuna majad hakkavad üksteise järel peatselt lihtsalt kokku kukkuma.
Enne uue elamuseaduse redaktsiooni vastuvõtmist kehtis eriti absurdne situatsioon, kus üürileandja ei tohtinud üürnikult rohkem raha nõuda kui ta ise hoone haldamiseks-hooldamiseks kulutas. Kasum oli keelatud! Õnneks on nüüdseks sellisest olukorrast välja tuldud. Sellegi poolest kehtib uus piirang, et kasum võib moodustada vaid 10 protsenti üürist.
Üüriseaduse väljatöötamine praegu ei ole ajakohane ega õige. Iga seadus, mida on kavas kehtestada, eeldab, et grupp, kellele see on suunatud, on teada. Praegusel ajal võib paraku julgelt nentida, et riigil ja riigiasutustel puudub igasugune ülevaade nii üürnikest kui ka üüripindadest. Seda informatsiooni on vaja nii riigi- ja omavalitsusametnikel, kes vastava valdkonnaga tegelevad, kui ka maksuametil. Senistest üürileandjatest maksab suure tõenäosusega korralikult makse vaid kaduvväike osa. Nii me ei teagi, kas üürnikke on 23385 (EKI uuring “sundüürnikest 1998”), või on neid kaks või koguni viis korda rohkem.
Kõik eeltoodud probleemid on piisavalt pakilised ja vajavad konstruktiivseid lahendusi nii riigi, omavalitsuste kui ka inimeste endi tasandil. Selleks tuleb esmalt selgeks teha, kuhu me tahame jõuda – kui palju peaks tulevikus olema üüripindasid, kes peaksid neid omama, kus need peaksid asuma jne.? Alles neile küsimustele vastates saab välja töötada adekvaatsed meetmed probleemide lahendamiseks.
