Taas on tihedamalt omanike poolselt tõstatatud üüripiirmäärade suurendamise või siis hoopis kaotamise küsimus. Vastuseisuna nõuavad “sundüürnikud” piirmäärade säilitamist, kuna nende arvates ei ole madalakvaliteedilised korterid isegi praegust üürihinda väärt.
Kas huvides on vastuolu?
Esmapilgul võib paista, et üürnike ja omanike huvid käivad teineteisele risti vastu ning kompromissi leidmine on võimatu. Pisut sügavamalt teemasse süüvides võib leida siiski ka ühiseid huvisid, mis aitavad olukorra viia staadiumisse, kust mõlemad osapooled väljuvad võitjatena.
Nii üürnik kui ka omanik on mõlemad eluliselt huvitatud, et elamu oleks igati korras ja elamiskõlbulik. Üürniku vaatevinklist tähendab see heatasemelisi elamistingimusi, omaniku poolt vaadatuna üüritulu ja elamu turuväärtuse säilimist/suurenemist.
Selge on see, et investeeringuteta tagastatud majad elamiskõlbulikuna ei säili. Konkreetse elamu säilumiseks vajalikud kulutused peab katma sama maja üüritulu. Vastasel puhul on tegemist selgelt kahjumiga töötamisega ja seetõttu pole ime, et omanikul puudub huvi investeeringuteks.
Olukorda, kus enamus piirmäära rakendavatest üürimajadest kannab kahjumit võib sisuliselt võrrelda olukorraga, kus riik on sotsiaalabi andmise delegeerinud majaomanikele – seda aga viimaste tahte vastaselt. Nii on riigi sunnimehhanismi abil mõlemad osapooled võitjate asemel hoopis kaotajateks tehtud.
Üürihind ei tõuse lakke
Kuna üürnike kadumisega kaob ka üüritulu, kuid alles jäävad püsikulud kütmisele ja heakorrale, siis on selge, et omanikul puudub võimalus üüri tõstmiseks sellisele summale, mis sunnib üürnikud lahkuma. Nii on taevasse tõstetavatest üüridest rääkimine meelevaldne liialdus, milleks reaalses elus alus puudub.
Praegused üüripiirmäärad ei suuda aga katta vajalikke kulutusi. Kaheksakroonise ruutmeetritasuga või üle värvida postkastid ja tänava puhtaks puhkida, kuid uuest ja vettpidavast katusest unistamine on juba ilmne utoopia.
Üüripiirmäärade rakendamise jätkumisel endisel tasemel laguneb olemasolev elamufond edasi kui samal ajal räägitakse renoveerimisest tunduvalt kallimate uuselamurajoonide ehitamisest.
Normaalse üürituru toimimisel on üürilepingutega kaetud maja turuväärtus alati suurem kui tühja maja puhul – tuleb ju ostjal hakata tegelema üürnike leidmisega. Praeguse üüripiirmäärade rakendamise poliitika juures on aga asjad vastupidised. Üürilepingute olemasolu alandab hoone väärtust märgatavalt.
Üüriturulegi võib üle kanda kinnisvara ostu-müügiturul juba ammu toimunud diferentseerumise staadiumi. Üürimäärade vabanedes või kadudes suurenevad üürid paremas asukohas ja heatasemelistes majades. Alanevad üürimäärad aga kehvema kvaliteediga hoonetes ja piirkondades.
Üüripiirmäärade kaotamine aitab leida õiged ja õiglased üürihinnad elamutes ja seeläbi minimeerida vastuolud üürnike ja omanike vahel, millest seadusandluse abil võitu ei ole suudetud saada.
