Uute korterite hinnatõus on pannud aina enamat hulka ostjaist eelistama väiksema üldpinnaga kortereid. Ka arendajad on võtmas suunda optimaalsemate lahendustega korterite pakkumisele.
Üldise arenguprintsiibi järgi peaksid meie majade, korterite ja tubade üldpinnad suurenema, sest kehtib arusaam, et suuruses peitub mugavus. Seda toetab ka üleüldine elatustaseme tõus.
Ja eks need pinnad ole ju iseseisvusaastatega ka kasvanud. Sellele on hoogu juurde andnud ka viimaste aastate hea majanduslik olukord ja palgakasv, mis on inimeste soovi elada ruumikas korteris veelgi tõstnud. Kuid teisalt on kiirelt kasvanud hinnad ajanud eelarve kriitiliseks üsna paljudel ostuhuvilistel, mistõttu peavad nad tihtilugu hakkama taas väiksemat elamispinda vaatama. Eelkõige saab probleemiks ebapiisav laenuvõimekus.
Nii on arendajad sellistest suundumustest lähtuvalt omi ehitusplaane ja planeeringuid aastate jooksul muutnud nõnda, et korterite üldpinnad oleksid taas optimaalsemad. See tähendab, et kahetoalised korterid on pigem vahemikus 42-46 ruutmeetrit ja kolmetoalised kuni 60 ruutmeetrise üldpinnaga. Vähemaks on jäänud ka ülisuurte elutubade planeerimist, mis mõnel juhul võisid juba ise 35-40 ruutmeetrit üldpinda anda. Aina raskem on müüa enam kui 70 ruutmeetrised 3-toalisi ja ca 100 ruutmeetrise üldpinnaga 4-toaliseid kortereid.
Ka nõukogude ajal elati väiksemates korterites, kuid võrreldes nendega on uued parema planeeringuga. Vähem on esikuid ja koridore ning pole läbikäidavaid tube. Lisatud on aga majapidamisruum või garderoob.
Kuna ökonoomsete, väiksema lõpphinnaga uute kortertite järele on nõudlus püsiv, võib ennustada selliste korterite rajamise hoogustumist. Kui siia lisada ka investorite-poolne huvi väikekorterite vastu, võib ennustada, et uute rajatavate elamispindade keskmised suurused võivad ka statistiliselt vähenema hakata.
