Lõppeva aasta üks suurteemadest oli olukord Rootsi kinnisvaraturul ning seal aset leidva hinnalanguse mõju meile. Tegelikult on antud teemat ja ohustsenaariume käsitletud juba 2012. aastast, kuid alles käesoleval aastal hakkasime nägema reaalseid muutuseid.
Rootsi kinnisvaraturu eripära võrreldes meie ja ka paljude teistega on see, et kui majanduskriisi ajal siin hinnad kukkusid, siis Rootsis korrektsiooni ei toimunud ning kasv hoopis jätkus. Kui meil hakkas taastumine ja kinnisvarahinnad tõusid keskmiselt 10% aastas, siis läänenaabrite juures toimus samasuur kasv, ainult et seal läks see õhku ja mull paisus iga-aastaselt üha suuremaks. Niisamuti tõusid kodumajapidamiste laenukohustused.
Lisaks on Rootsis olnud pidev elamispindade nappus suuremate linnade, eelkõige Stockholmi piirkonnas. Seda on tekitanud nii siseränne kui ka riigi üsna reguleeritud üüriturg. Nüüd, mil elamispindu on hoogsalt juurde ehitatud, kuid üha kuumeneva kinnisvaraturu valguses on karmistatud muu hulgas ka laenunõudeid (ning seda tehakse veel ka uue aasta märtsis), pole enam kõigele uuele ostjaid. Kui pakkumine ületab nõudluse, siis teadagi, hinnad langevad ning seda oleme väikestviisi näinud suvest saati. Siit algas ärevus, mis on kandunud ka üle Läänemere meie juurde.
Rootsi auks peab ütlema, et seal ei istuta näpp suus, vaid püütakse asju ohjata. Tõsi, vahest see ei ole õnnestunud, aga siis püütakse kohe teisiti. Lisaks on sealsed pangad hästi kapitaliseeritud, mida saime näha näiteks Kreeka võlakriisi aegu, mil paljud euroopa pangad said vastu näppe. Rootsi pangad tulid aga puhtalt läbi.
Kui kinnisvarahinnad langevad, mõjutab see koheselt Rootsi panku. Vaidlus on eelkõige selles, palju hinnad kukkuma peaksid, et mõju oleks tuntav. Üsna selge on, et meil muutub taevas tumedaks juhul, kui hinnad langevad enam kui 20 protsenti.
Sel juhul muutub pankade laenupoliitika üha karmimaks, sest raha laenamine pankade vahel on likviidsusprobleemide tõttu aina raskem. Nii on siinsel ettevõtlusel raskem saada laenu ja oma majandustegevust laiendada ja kasvatada. Sama asi juhtub loomulikult ka Rootsis, kuid kuna tegu on meie ühe tähtsaima eksportturuga, muutub meie kaupade sinna müümine üha raskemaks. Sellest tulenevalt kannatab kogu majanduskeskkond, mis kandub edasi ka kinnisvaraturule. Viimase toimimist raskendab ka kodulaenu saamise korra karmistumine.
Hea küsimus on, kas praegu Rootsis toimuv on korrektsioon või eelmäng kõmakaks. Kohalikud mulli lõhkemisse ise ei usu, kuna selle ärahoidmiseks on meetmeid tarvitusele võetud. Rootslased on külma närvi ja karge mõtlemisega põhjamaalased, kel hoobasid ja oskuseid suuri probleeme lahendada piisavalt. Niisamuti on seal lahti läinud debatt kinnisvara-, eelkõige üürituru liberaliseerimise üle, mis kaotaks piirangud ja laseks turul normaalselt toimida. Just karmid piirmäärad üürihindadele on probleemide üheks allikaks, sest need vähendasid motivatsiooni ehitada uusi kortereid, mis tekitas defitsiidi ja see omakorda hinnakasvu.
Lõpetuseks. Kas me peaksime kartma, nagu pealkirjas küsitud? Tegelikult mitte, sest rootslastel on tahe asju muuta. Siiski peame olema valmis selleks, et olukord võib muutuda mõneks ajaks keerulisemaks. Eriti neil, kel Rootsiga enam majandussidemeid. Kui aga asi laheneb rahulikult, läheb nõndaviisi ka meil. Pealegi – tõusu- ja langustsüklid on majanduses igati normaalsed nähtused.
