Miks mõnel arendusel ei vea, kuid teised on ülipopulaarsed? Miks müük ei lähe nii kiirelt kui oodati? Võibolla on arendaja teinud mõne neist järgnevatest vigadest.
Esmaseks – ja ilmselt suurimaks probleemiks on konflikt asukoha ja pakutava vahel. Otse öeldes, odavasse piirkonda pole mõtet ehitada kalli siseviimistlusega kortermaja. Tallinna mägedel müüvad heledad toonid ja lihtsad ruumikad planeeringud. Kesklinna piirkonda soovitakse kallima siseviimistluse ja läbimõeldud planeeringuga elamispindu. Mõlema piirkonna puhul müüb hästi kvaliteetne ehitus.
Teiseks. Müük ei laabu juhul, kui korteriplaneering on läbimõtlemata või krundi üldpinnast tulenevalt pole võimalik normaalsete parameetritega hoonet ehitada. Näiteks ebatüüpilise kujuga korterite müük on palju aeglasem ning ruutmeetrihind peaks seetõttu olema ka tavapärasest soodsam.
Müügiedu takistuseks võib saada ka juriidiline probleem, näiteks võivad selle tekitada külaliskorterid või kasutuskorra alusel korterite müük. Tänane finantsmaailm ei armasta juriidilisi nõkse ja sellisel juhul aitab kortereid müüa vaid vajalikku rahasummat omavate ostjate olemasolu.
Neljanda probleemina toon välja arendusega tegelevate partnerite eriarvamused ja kohati suisa omavahelise usaldamatuse. See viimane on üldse eestimaalaste suurim probleem. Teen ettepaneku – igaüks jäägu oma liistude juurde, pakkudes oma tugevaimat teenust – arendaja planeerib ja arendab, ehitaja ehitab ja väljaõppinud müügiinimene müüb.
Seega, ümber on aeg, kui turunduse abil suudetakse müüa kogu maja sisuliselt korraga. Eestimaalasest ostja soovib küll odavamat hinda, kuid eelistab alati kvaliteetset ehitust emotsionaalsele, ülespuhutud müügile.
