Ehituses on täna kõneaineks ligi nullenergiamajad ehk väga vähe energiat tarbivad hooned, mis suudavad toota enamuse energiast hoone läheduses taastuvatest ressurssidest.
Millele tasub uut tüüpi hoone ehitamisel ja kasutamisel tähelepanu pöörata?
Teatavasti kulub kogu Euroopas toodetavast energiast 40 % hoonetele. See on üks valdkond, kus energia parem kasutamine annab suurima majandusliku tulemuse. Seepärast on antud välja ka Euroopa Liidu Hoonete Energiatõhususe Direktiiv. Kasutusele on tulemas täiesti uus mõiste – ligi nullenergiahoone. Seoses direktiiviga muutuvad Eestiski rangemaks energiatõhususe miinimumnõuded ning üheksa aasta pärast peavad kõik uued eramajad olema ligi nullenergiahooned.
Kõigile on täiesti selge, et kui maja ja selle elanikud tarbivad vähem energiat, siis sellises majas elamine on soodsam. Energiakulu välja arvutamine on lihtne ja sellest tulenevalt on pole keeruline leida ka võimalik saavutatav sääst mitmesuguste energiahindade muutumise stsenaariumide puhul. Kuid lisaks lihtsale aritmeetikale tuleb väga vähe energiat tarbivate hoonete puhul arvestada ka mõnede mitte kuigi laialt teatud momentidega.
Petlikud tasuvusarvutused
Erialases kirjanduses on palju käsitletud kulu- ja energiatõhususe teemat sõltuvalt erinevatest küttesüsteemidest, maja soojustuse paksusest ja energia hinnast. Selgub, et hetkel kehtivate soodsate hinnamoonutuste ja poliitiliselt (enamushääletusega või koalitsioonileppega) kehtestatud arvutusreeglite tagajärjel võiks hea energiatõhususe saavutada ka elumaja, mille soojustuskiht pole paksem kui 50 mm.
Teisest küljest on mõnede aktiivselt populariseeritavate tarkvara vahendite abil võimalik näidata, et olukord on väga hea alles siis kui seina soojustus on 35 cm ja enam. Tõde on ilmselt kusagil vahepeal, kuid julgen pakkuda piisavaks seinasoojustuse paksuseks elumajal 25 cm, mis tagab u-arvu väärtuseks mitte üle 0,15 W/m²K.
Ehitamise eripärad
Vanaaegne palkmaja oli hästi töötav konstruktsioon – isegi kui seintesse tekkis niiskust, kuivas see talvel kütmisega välja. Veeauru liikumise suund seinas on ikka sooja poolt külma poole ja mida suurem temperatuuride vahe seina paksuse ühiku kohta, seda kiirem see liikumine on. Traditsioonilise palkmaja seinte paksus vastab oma isolatsiooni omadustelt umbes 5-10 cm soojustusmaterjalile.
Praegusel ajal kasutame isegi kuni 40 cm paksuseid ülisoojustatud seinu. Mitmesugustest lisatingimustes tulenevalt võib nendes seintes niiskuse liikumine hoopis puududa. See tähendab, et kui juhuslikult mõne äparduse käigus või ka ehitamise ajal satub seinakonstruktsiooni vett, võib selle välja kuivamine sealt võtta aega teadmata kaua. See-eest on seina sees soe ja potentsiaal hallituse tekkimiseks on olemas ja kõrge.
Siit tulenevalt – väga kõrge soojapidavusega hoonet tuleb ehitada erilise hoolega. Piltlikult öeldes tuleks enne ehitada valmis katus ja siis täiesti kuivades tingimustes sinna seinad alla.
Loomulikult on selles kontekstis väga suur tähtsus aurutõkkel, mis pidurdab õhus lahustunud veeauru imbumist seinakonstruktsiooni, kus see hakkab jahedamate välimiste kihtidega kokku puutudes kondenseeruma.
Ventilatsioonist
Pideval, tõhusal ja ilma aukudeta aurutõkkel on ka teine, peaaegu sama oluline ülesanne – hoida maja õhutihe.
Olen näinud hiljutise buumi ajal ehitatud korterelamut, mille siseõhk vastab kõikidele vajalikele nõuetele, aga kus puudub ventilatsiooni soojatagastus. Maja kütteenergiast 70 % kulub ventilatsioonile ja infiltratsioonile. Niisuguse tohutult raiskava olukorra vältimiseks tulebki kasutada kontrollitud soojatagastusega ventilatsiooni. Ja selleks, et see omakorda oleks nii tõhus kui loodetud ja soovitud, peab maja olema väga õhutihe – selle tagab tehniliselt hästi läbi mõeldud ja vastutustundlikult ehitatud aurutõke.
Soojatagastusega ventilatsioon töötab põhimõttel, et maja sees tekkiv soojus võetakse heitõhust tallele ja tagastatakse sisse puhutavasse õhku. See muidugi ei tähenda, et küttest võiks niisama lihtsalt loobuda. Kui kedagi kodus pole ja majas lihtsalt soojust ei teki, peab seda tekitama korralik, piisava võimsusega küttesüsteem.
Tõhusa ventilatsiooni juurde kuulub ka tõhus hooldus. Filtrid tuleb vahetada ja kanalid puhastada vastavalt vajadusele aga soovitavalt vähemasti kaks korda aastas. Hea oleks, kui sellise maja omanik ka ise mõnikord ventilatsioonikanalitesse pilgu heidaks enne puhastamist – siis saab selle tegevuse vajadus kohe selgeks. Nimelt kipub ventilatsioonikanalitesse kogunema tolmu.
Kui tolmule lisandun ka parasjagu niiskust, tekib soodne olukord „elu“ tekkimiseks. Piisab kui tuletada meelde sellist vastikut haigust nagu legionelloos, mille levikut läänemaailmas seostatakse just hooldamata ventilatsioonisüsteemidega.
Niisiis – madal energiakulu!
Traditsiooniliselt ehk “business as usual” viisil ehitatud elumajade energia tarbimise jaotus on siiani olnud umbes selline, et 10% kulub ehitamisele, 10% kulub remondile ja lammutamisele ning ülejäänud ligi 80% on küte, vee soojendamine, hoone eesmärgi päraselt tarbitud elekter ja muu sarnane.
Kui hoone kavandada ja ehitada selliselt, et kütte- ja muud jooksvad nn. kommunaalkulud on minimeeritud, siis muutub nende osade omavaheline suhe silmatorkavalt. Eelnevalt kirjeldatud kolm komponenti on sel juhul omavahel ligikaudu võrdsed. See omakorda tähendab, et edaspidi on energiatarbe vähendamisel sama suur osa nii ehitamisel, ülalpidamiskuludel kui ka otsesel tarbimisel.
Sellist energiat, mis on kulutatud ehitusmaterjalide tootmiseks, transpordiks ja ehitamiseks nimetatakse asjastunud energiaks või halliks energiaks (inglise keeles: embodied energy, grey energy) ja selle tarbimise vähendamise vajadust alles hakatakse teadvustama.
Üks näide selle kohta. Oletame, et keskmise 120 m² puitmaja soojustamiseks kulub 75 m³ soojaisolatsioonimaterjali. Kui selleks kasutada EPS-i, siis selles materjalihulgas sisalduv “halli energia” kogus on ca 60 000 MJ. Kui aga kasutada tselluvilla, siis on selles sisalduva energia kogus vaid 6 000 MJ. Nendes kahes materjalis kehastunud energia vahega saame sedasama maja kütta mitu aastat! Õnneks on Eestil vähemasti seda materjali omast käest võtta.
Ka põhikonstruktsiooni materjalide puhul võib asjastunud energia vahe osutuda päris suureks. Näiteks on ehituspuidus halli energiat 0,3 MJ/kg aga tellises 0,8 kuni 1,2 MJ/kg.
Pisut meist endist
Mitmel pool maailmas on läbi viidud uurimusi tarbimisharjumustest väikese energiakuluga elumajades. Erinevate uurimuste tulemustel erineb täiesti identsetes majades elavate leibkondade energiakasutus 3 kuni 5 korda – korda, mitte protsenti!
Järeldusena sellele on laialt avaldatud arvamust, et lihtsalt vähe tarbivate majade ehitamisest üksi kaugeltki ei piisa – vaja on õppida neid ka sihipäraselt kasutama!
Eriti kehtib see kõiksuguste taastuvenergiat kasutavate süsteemide kohta. Mistahes kõrgtehnoloogilist toodet, mida madalenergia maja kahtlemata on, saab ja tuleb kasutada sihipäraselt.
Artikli autor on Kalle Virkus
http://www.virkus.com/kalle/
