Möödunud aasta oli Eesti kinnisvaraturul märgilise tähendusega. MASU jätkas taandumist ning kinnisvaraturg tõusis väga kiirelt, kohati isegi üle ootuste suures mahus. 2013. aastat jäävad enim iseloomustama suur hinnatõus ja pakkumiste vähenemine, mis mõjutavad ka alanud aastat.
Tehingute hulk kasvas Eestis aasta jooksul 14,7%. Enim mõjutas turgu korterite aastane hinnatõus, mis oli Tallinnas 16,6%, Tartus 13,1% ja Pärnus 5,1%. Müüdud korterite keskmiste ruutmeetrihindade kasvu taga oli suur ostutuhin, mis tekitas mitmel pool aga müügipakkumiste vähenemise.
Enim arutelusid tekitab nüüd küsimus, kas kahanev pakkumiste hulk on soodne pinnas möödunud aastaga võrreldava hinnatõusu jätkumisele või muutub turg stabiilsemaks ja hinnad kasvavad mõõdukalt vaid korterite puhul, mille osas on see põhjendatud. Usun pigem viimase stsenaariumi võimalikusesse ning arvan, et 2014. aastal saab keskmisest hinnast olulisemaks tehingute hulka näitav number.
Tallinna ja Tartu kinnisvaraturgu toidab ränne
Eesti majandusedu on enim näha suuremates linnades ja lokaalsemates tõmbekeskustes, peamiselt aga siiski Tallinnas ja Tartus. See avaldub kõige muu kõrval ka kinnisvaraturul, sest inimesed, kes tööle saabuvad, soovivad kusagil ka elada. Nii ostetaksegi kinnisvara peale omatarbe palju ka investorite poolt, väljaüürimiseks.
Sellest lähtuvalt on kahel viimasel, aga eriti just 2013. aastal kiirelt ära ostetud suur hulk väiksemaid, heas seisukorras ühe- ja kahetoalisi kortereid eelkõige kesklinnast eemal ja „mägedel“. Just selliste korterite puhul saame rääkida suurimast hinnatõusust ja tekkivast defitsiidist.
On selge, et ränne suurtesse linnadesse jätkub, nõudlus väikeste korterite järele püsib ja müügipakkumiste hulk jätkab veel mõnda aega kahanemist. Kas see tähendab jätkuvat magalakorterite hinnatõusu? Vaadates praeguseid trende, siis vastus on pigem „ei“, sest selliste korterite soetajad on hinnatundlikumad. Juba praegu on näha, et tunnetusliku pakkumishinna piiri ületanud tüüpkorterid on jäänud portaalidesse seisma. Suurema üldpinnaga korterite puhul näeme kohati ka kerget allahindamist.
Seega jääb üldine hinnatõus mõõdukaks, ulatudes 10 protsendini ning on seotud pigem tehingutega uusarendustes ning unikaalsema ja miljööväärtusliku kinnisvaraga. Loomulikult annab oma osa ka inflatsioon. Hinnatundlikum ostjaskond pöörab pilgud enam ka linnaosade-asumite poole, mis seni on olnud ebapopulaarsemad ning kus hind on ka madalam.
Vastuoluline Eesti kinnisvaraturg
Vastukaaluks tõmbekeskuste positiivsetele arengutele on olukord paljudes väiksemates omavalitsustes ja endistes tööstuslinnades nukram, sest tööpuuduse tõttu on paljud inimesed lahkunud ning seetõttu pannakse aina rohkem kortereid müüki ja hinnad on langenud. Paraku näeme niisuguseid arenguid veel sel ja ka järgnevatel aastatel. Siin aitaks kindlasti tõhus regionaalpoliitika, aga ka tühjade majade lammutamine.
Siiski on näha ka positiivset. Näiteks Rakveres ja Viljandis on palju edukaid ettevõtjaid ja hoogne kultuurielu ning väljarändajate asemele kolib ka uusi elanikke. Neis linnades on suur nõudlus üürikorterite järele, samuti soetatakse suuremaid perekorterid ja eramuid.
Sel aastal jätkub ka Narva majanduslik areng ja tähtsuse kasv, linn on aina populaarsem venemaalaste seas. Seetõttu võib Narva kinnisvarahindade kasv veel tublisti üllatada.
Ja loomulikult ei saa unustada puhkusepiirkondi lääne-Eestis, kus alati ei olegi pidevat hinnakasvu, kuid nõudlus on see-eest konstantselt olemas. Hinnatõusud on neis piirkondades kõige aktuaalsemad hoopis puhkusekorterite üürimise puhul ning kui ilmad on soojad, siis võib hooajaline hinnatõus olla kuni 100%.
Üheksa korda mõõda ja siis lõika
Alanud aastat eristab mullusest eelkõige rahulikum kulgemine. Stabiilsemast turust juba rääkisin, aga lisaks sellele muutuvad inimesed taas ka valivamaks. Eks müügipakkumiste vähenemisel on selles oma osa ning väiksema valiku puhul tulebki enam kaaluda.
Palju küsitakse, et kas praeguste hindade puhul tasub üldse kodu osta või hoopis oodata. Kodu soetamine on väga emotsionaalne otsus ja tihti seotud pere suurenemisega, mille tõttu ütleksin, et küsimus pole ei õiges ega vales ajas, vaid oma võimaluste adekvaatses hindamises. Nagu juba vanarahvas ütles – üheksa korda mõõda, üks kord lõika.
| Artikli allikas on Uus Maa |
 |
